Täna ma tahaksin OLLA...

Elli ärkas selle peale, et koerake lakkus ta nägu tulise märja keelega ja niuksus. Algul tundus talle, et oli näinud imelist und ning ta kavatses juba sellest emale jutustada. Kuid nähes kummuli toole, vedelevat ahju mõistis Elli, et kõik oli toimunud ilmsi.
Tüdruk hüppas voodi pealt maha. Majake ei liikunud. Päike paistis eredalt aknasse. Elli jooksis ukse poole, avas selle ja tardus imestusest.
Keeristorm oli visanud tema majakese imekaunisse paika. Ümberringi laius kaunis rohelise muruga kaetud lagendik, selle servas kõrgusid küpseid mahlaseid vilju täis puud; eemal lagendikel oli näha lillepeenraid ilusate roosate, valgete ja helesiniste lilledega. Õhus hõljusid tillukesed värvikirevad linnud, nende sulestik sillerdas päikese käes. Puude okstel istusid kulla-rohelised ja punarinnalised papagoid ning häälitsesid kõrgelt ja imelikult. Lähedal vulises selge oja mille vees hullasid hõbedased kalakesed.
Seni, kui tüdruk oli aralt seisnud majakese lävel, puude tagant hakkasid välja ilmuma kõige armsamad ja toredamad mehikesed, keda on võimalik endale ette kujutada. Mehed olid riietatud sametistesse jakkidesse ja lühikestesse pükstesse helesinist värvi. Keegi neist polnud Ellist kõrgem. Jalas olid neil ärakeeratud äärtega kõrged saapad kuid kõige enam meeldisid Ellile nende kübarad: nende tippu ehtisid sillerdavad kristallkuulid ja servade all tilisesid õrnalt pisikesed kuljused.
Vana naine valges keebis sammus uhkelt meehikeste ette; tema teravatipulisel kübaral ja ka pikal keebil särasid tillukesed tähed. Eidekese hallid juuksed langesid ta õlgadele.
Eemal, viljapuude taga oli näha terve tosin väikesi naisi ja mehekesi. Nad seisid seal sosistades ja vahetades pilke ega julgenud läheneda.
Tüdruku juurde jõudes need arad väikesed inimesed naeratasid sõbralikult mõningas kartuses, kuid eideke silmitses Ellit ehtsa imestusega. Kolm meest suundusid üheskoos ette ning korraga võtsid kübarad peast. "Till-till-till" tilisesid kuljused. Elli märkas, et mehikeste lõualuud liikusid lakkamatult, nagu oleksid nad midagi mälunud.
Eideke pöördus Elli poole:
"Ütle mulle, kuidas sa sattusid Mälujate riiki, armas laps?"
"Mind tõi siia keeristorm selles majakeses" vastas Elli aralt
"Veider, väga veider" vangutas eideke pead - "Kohe sa mõistad mu hämmingut. Asi oli nimelt nii. Ma sain teada, et kurinõid Gingemma oli hullunud ning otsustas hukatada terve inimkonna ja levitada üle maa vaid rottide ja madudega. Ma olin sunnitud ära kasutama kogu oma võlukunsti, et..."
"Kuidas, proua!" - hüüatas Elli hirmunult "Kas te olete võlur? Aga mu ema oli mulle öelnud, et tänapäeval pole enam võlureid?"
"Kus elab sinu ema?"
"Kansases."
"Pole iialgi sellist nimetust kuulnud" kostis võlurieideke hammustades huult "Kuid mida ka poleks öelnud sinu ema, elavad selles riigis võlurid ja nõiad, haldjad ja targad. Meid oli siin nelinaisvõlurit. Kaks meie seast - Kollase riigi võlur (see olen mina, Villiina!) ja Roosa riigi võlur Stella - oleme head. Kuid Helesinise riigi nõid Gingemma ja Lilla riigi nõid Bastinda - on väga kurjad. Sinu majake hukatas Gingemma ja nüüd on jäänud vaid üks kuri nõid kogu meie maal."

Elli oli hämmingus. Kuidas võis hukatada kurja nõia tema, väike tüdruk, kes pole oma elus varbalselegi liigateinud?
Elli ütles:
"Te otseloomulikult eksite, ma pole kedagi tapnud!"
"Ma ei süüdistagi sind selles" sõnas võlurieit Villiina rahulikult. -"See olin ju mina, kes kasutades oma võlujõudu vaigistas tormi võttes sellelt tema purustava jõu ja lubades tal haarata vaid ühe väikese majakese selleks, et visata see kurjale Gingemmale otse pähe, sest ma lugesin välja oma võluraamatust, et see majake on alati tühi tormide ajal..."
Elli vastas veidi kohkunult:
"See on tõsi, proua. Tormide ajal me varjume keldrisse kuid ma jooksin majja oma koerakese kannul..."
"Sellist mõeldamatut tempu poleks mu võluraamat kuidagi suutnud ette näha!" kurvastas võlur Villiina. - "Tuleb välja, kõiges on süüdi see väike loom?"
"Totsik, auh-auh, kui lubate mul ennast tutvustada, proua!" ootamatult sekkus jutuajamisse väike koerake. "Kurvastusega pean nentima, et olen tõepoolest kõiges süüdi..."
"Kuidas? Sa hakkasid rääkima, Totsik?" hüüatas imestunud Elli.
"Ma ei tea, kuidas see mul õnnestub, kuid, auh-auh, minu suust iseenesest tulevad inimkeelsed sõnad..."
"Saad aru, Elli" seletas Villiina- "Sellel imelisel maal kõnelevad mitte ainult inimesed vaid ka kõik loomad ja isegi linnud. Vaata ringi, kas sulle meeldib meie riik?"
"See pole halb, proua"vastas Elli "Kuid meil kodus on parem. Kui te vaid näeksite meie loomalauta! Kui te näeksite vaid meie Kirjut lehma, proua! Ei ma soovin minna tagasi kodumaale oma emme ja issi juurde...!"
"Vaevalt on see võimalik"vastas võlurieit -"Meie maa on kogu ülejäänud maailmast eraldatud kõrgete mägede ja laia kõrbega mida pole ületanud ükski inimene. Ma kardan, et sa pead jääma meiega, mu pisike."
Elli silmad täitusid pisaratega. Lahked mälujad kurvastasid samuti ja puhkesid nutma, kuivatades pisaraid helesiniste taskurättidega. Mälujad võtsid kübarad peast ja asetasid need maha, et kuljused oma tilinaga ei segaks nende nutmist.
"Aga kas te üldse-üldse ei aita mind?" küsis Elli nukralt
"Ah jaa! Ma peaaegu unustasin, et mu võluraamat on minuga kaasas" meenutas Villiina."Peaks sellesse pilgu heitma, järsku ma loen sealt välja midagi kasulikku sinu jaoks..."
Villiina võttis oma rüü voltide vahelt tillukese raamatu, vaevalt sõrmkübara suuruse. Võlurieideke puhkus sellele ja see hakkas kasvama otse ehmunud ja üllatunud Elli silme all. See kosus ja kosus kuni muutus hiiglaslikuks raamatuks. See oli nii raske, et eidekesel tuli seda kivi vastu toetada. Villiina silmitses suuri lehekülgi ja nad liikusid iseenesest tema pilgust.
"leidsin, leidsin!" hüüdis võlurieideke ja alustas aeglast lugemist: "Bambarra, tsuffarra, skorriki, morriki, turrabo, furraboo, lorriki, jorriki...Suur Võlur Guudvin viib koju väikese tüdruku, kes sattus tema riiki keeristormiga juhul, kui ta aitab kolmel elusolendil täide viia nende südamesoovid...pikapu, trikappu, bottaloo, mottaloo."
"Pikappu, trikappu, bottaloo, mottaloo..." pühahirmus kordasid võluri järel mälujad
"A kes on Guudvin?" küsis Elli.
"O, see on kõige võimsam võlur meie maal," sosistas eideke - "Ta on meist kõigist võimsam ja ta elab Smaragdlinnas."
"Aga on ta hea või halb?"
"Seda ei tea keegi. Kuid ära karda, otsi ülesse kolm elusolendit, täida nende südamesoovid ja Smaragdlinna võlur aitab sul naasta sinu maale! "
"Kus asub Smaragdlinn?" küsis Elli
"See asum meie võlumaa südames. Vägev Tark ja Võlur Guudvin ise ehitas selle ja valitseb seal. Kuid ta ümbritses ennast saladuskattega ja keegi pole teda näinud linna asustamise ajast saadik ja see leidis aset palju palju aastaid tagasi"
"Aga kuidas ma sinna jõuan?"
"Tee on kauge. Mitte igalpool on riik sama hea nagu siin. On pimedad metsad hirmsate loomadega, on suured jõed, nende ületamine on ohtlik..."
"Kas te ei tuleks koosminuga?" küsis tüdruk
"Ei, mu laps" vastas Villiina "Ma ei saa kauaks lahkuda Kollasest riigist. Sa pead minema üksi. Tee Smaragdlinna on laotud kollaste telliskividega ja sa ei eksi teelt. Kui jõuad Guudvini juurde palu temalt abi..."
"Aga kui kaua pean ma siin elama?" küsis tüdruk langetades pead.
"Ei tea" vastas Villiina. "Selle kohta pole võluraamatus midagi öeldud. Asu teele, otsi, võitle! Ma hakkan vahetevahel vaatama oma võluraamatusse, et näha, kuidas sul läheb...Hüvasti, mu kallis!"
Villiina kummardas suure raamatu kohalning see kahanes otsekohe sõrmkübara suuruseks ning kadus võlurirüü voltidesse. Lendas kohale tuulepuhang, kõik muutus pimedaks ja kui pimedus hõrenes Villiinat enam ei olnud: naisvõlur oli kadunud. Elli ja Mälujad värisesid hirmust ja kuljused mehikeste kübaratel tilisesid iseenesest.
Kui kõik olid veidi rahunenud, kõige julgem Mälujatest, nende ülem, pöördus Elli poole:
"Võimas Haldjas! Meil on rõõm tervitada sind kogu Helesinise riigi poolt! Sa tapsid kurja nõia Gingemma ja vabastasid Mälujad!"
Elli vastas:
"Te olete väga lahked, aga siin on mingi eksitus: mina pole Haldjas. Ja te ju kuulsite, et minu majake kukus nõid Gingemma peale, sest nii käskis võlur Villiina..."
"Me ei usu seda" vaidles Mälujate vanem tõtlikult -"Me kuulsime sinu juttuajamist hea võluri Villiinaga, bottaloo, mottaloo, kuid me arvame, et ka sina oled võimas haldjas! Sest ainult haldjad on võimelised kärutada oma majakestes läbi õhu ja ainult haldjas sai vabastada meid Gingemma, Helesinise riigi kurja nõia eest! Gingemma valitses meid pikki aastaid ja sundis meid töötama ööd ja päevad läbi..."
"Ta sundis meid töötama ööd ja päevad läbi!" kordasid teised Mälujad üheskoos
"Ta sundis meid püüdma ämblikke ja nahkhiiri! Me pidime korjama konni ja kaane mööda soid ja kraave, sest need olid tema lemmiksöögid..."
"Aga meie..." puhkesid Mälujad nutma "Me väga kardame ämblikke ja kaane!"
"Milleks te siis nutate?" küsis Elli - "See kõik on ju nüüd möödas!"
"Tõsi, tõsi!"Mälujad hakkasid kooris naerma ja kuljused nende kübarate küljes hakkasid taas helisema.
"Võimas preili Elli!" sekkus ülem "Kas sa sooviksid saada meie valitsejaks Gingemma asemel? Me oleme veendunud, et sa oled hea ja lahke ja ei hakka meid tihti karistama!..."
"Ei," vastas Elli, - "Ma olen kõigest väike tüdruk ja ei sobi riiki valitsema. Kui te tahate mind aidata, siis lubage mul täita teie südamesoovid!"
"Meil oli üksainus soov - saada lahti kurjast Gingemmast, pikapuu, trikapuu! Aga sinu majake - kraks-kraks! Lömastas ta ja meil pole rohkem soove!..."- lausus ülem.
"Siis pole mul siin enam midagi teha. Ma lähen otsima neid, kellel on südamesoovid. Ainult et kingad on mul puhta kulunud ja aukus, nad ei kannata pikka teekonda välja, onju nii, Totsik?" pöördus Elli koerakese poole.
"Muidugi ei kannata" nõustus Totsik, kuid sina ära nukrutse, Elli, ma nägin midagi siinsamas lähedal ja ma aitan sind!"
"Sina?"imestas tüdruk.
"Jah, mina!" Vastas Totsik uhkusega ja kadus puude taha. Hetke pärast tuli ta tagasi ilus hõbedane kingake hammaste vahel ning asetas selle pidulikult Elli jalge ette. Kingakese küljes sätendas kuldne pannal.
"Kust sa selle said?" imestas Elli.
"Kohe jutustan!" vastas hingeldav kutsuke, kadus taas ja tuli tagasi koos teise kingakesega.
"Kui ilus!"- lausus Elli imetslusega ning passitas kingakesed jalga. Nad osutusid talle täpselt parajaks, nagu oleksid just temale õmmeldud.
"Kui mina käisin luurel..." alustas Totsik tähtsalt "...nägin ma puude taga suurt pimedat sügaviku mäes.."
"Ai-ai-ai!" hüüdsid Mälujad hirmunult "See on ju sissepääs kurja nõia Gingemma koopasse! Ja sa julgesid sinna siseneda?"
"A, mis siin hirmsat, Gingemma ise on ju surnud!" vaidles Totsik vastu
"Sa oled vist samuti võlur!" ütles ülem aupaklikult, kõik teised Mälujad noogutasid nõustudes päid ja kuljused nende kübarate all tilisesid selle peale sõbralikult.
"Just seal, kui ma sisenesin sellesse, koopasse, nagu te seda kutsute, nägin ma palju naljakaid ja imelikke asju, kuid kõige rohkem meeldisid mulle ukse kõrval seisnud kingakesed. Mingisugused suured linnud hirmsate kollaste silmadega üritasid mind takistada, kui ma üritasin neid võtta, kuid kas Totsikut saab midagi hirmutada, kui ta tahab teenida oma Ellit?"
"Ah, sind minu armsat vaprakest!" hõiskas Elli rõõmsalt ja õrnusega sületas koerakest "Neis kingakestes läbin ma kui pikka tahes tee väsimata..."
"See on väga hea, et sa said Gingemma kingad endale" sekkus vana Mäluja "Tundub nagu peituks neis võlujõud, sest Gingemma pani neid jalga vaid väga haruldastel puhkudel, kuid mis võlujõud see on, seda me ei tea...Ja sa siiski lahkud meie juurest, kallis preili Elli?" küsis ülem ohkega. - "Siis me toome sulle midagi süüa teele kaasa."
Mälijad lahkusid ja Elli jäi üksinda. Ta leidis majakesest leivatüki ja sõi selle ära. Ta jõi peale selget ja külma ojavett. Siis hakkas ta teel sättima ja Totsik jooksis ümber puu ja üritas kinni haarata kriiskavat kirjut papagoid, kes muudkui narritas teda oksalt.
Elli väljus vagunikesest, hoolitsevalt sulges ukse ja kirjutas uksele kriisiga "Mind ei ole kodus".
Siis tulid tagasi Mälujad. Nad vedasid kohale nii palju toitu, et Ellil jätkunuks sellest mitmeks aastaks. Siin olid lambakintsud, küpsetatud pardid ja haned, puuviljakorv...
Elli lausus naerdes:
"No kuhu mulle nõnda palju, mu sõbrad?" Ta asetas korvi mõned puuviljad ja leiba, jättis Mälujatega hüvasti ja asus teel koos lõbusa Totsikuga.

***
Natuke maad eemal asus risttee: siin võtsid alguse mitu teed. Elli valis tee, mis oli laotud kollaste telliskividega ja hakkas minema mööda seda reipal sammul.Päike paistis, linnud laulsid ja väike tüdruk, kes oli toodud imelisele võõrale maale keeristormi poolt ei tundnud ennast üldsegi halvasti
Mõlemalt poolt teed äärestasid ilusad helesinised aiad. Nende taga said alguse laiad haritud põllud. Kohati paistsid ümmargused majakesed. Nende katused meenutasid Mälujate teravatippulisi kübaraid. Nende otsas sillerdasid klaaskuulikesed. Majakesed olid värvitud helesiniseks.
Põldudel tegid tööd väikesed mehed ja naised, nad kergitasid oma kübaraid ja kummardasid Ellit nähes, sest nüüd teadis iga Mäluja, et hõbedastes kingakestes tüdruk vabastas nende riigi kurja nõia võimu alt, langetades oma majakese- Kraks-kraks - otse talle pähe!
Kõik Mälujad, keda Elli kohtas oma teel, jälgisid Totsikud suure imestusega ja sulgesid kõrvu, kuuldes tema haukumist. Kui aga lõbus koerake jooksis mõne Mäluja poole, pistis too otsemaid kõigest jõust punuma: Guudvini riigis polnud nähtud ühtegi koera.

Õhtuks, kui Elli oli juba näljane ja hakkas mõtlema sellele, kus veeta ööd silmas ta tee ääres suurt maja. Maja ees muruplatsil lõid tantsu väikesed mehed ja naised. Muusikud visalt mängisid oma väikeseid viiuleid ja flööte. Siinsamas hullasid ka lapsed, nii pisikesed, et Ellil jäid silmad pärani: nad sarnanesid nukudele. Terassile olid toodud pikad lauad, vaagnatega, lookas puuviljadest, pähklitest, kommidest, maitsvatest pirukatest ja suurtest tortidest.
Ellit nähes eraldus seltskonnas sihvakas kena vanem meesterahvas (ta oli terve sõrmevõrra Ellist pikem!) . Ta lausus kummardusega:
"Mina ja mu sõbrad tähistame täna meie riigi vabanemist kurja nõia võimu alt. Kas ma tohin paluda Võimsat Hukatusliku Majakese Haldjat võtta osa meie peostusest?"
"Miks te arvate, et ma olen haldjas?"- küsis Elli
"Sa lömastasid kurja nõia Gingemma - Kraks-kraks! Nagu oleks too tühi munakoor; su jalas on tema võlukingad ja sul on kaasas imeline loom, millist meie pole kunagi näinud, meie sõprade sõnul ka temal on võlujõudu..."
Sellele ei osanud Elli midagi vastu väita ning järgnes meesterahvale, kelle nimi oli Prem Kookus. Teda ootas kuninglik vastuvõtt, kuljused tilisesid lakkamatult ja olid tantsud, oli ära söödud määramatul hulgal kooke ja joodud loendamatu hulk karastusjooke. Terve õhtu möödus nii lõbusalt ja meeldivalt, et Ellile tulid meelde emme ja issi vaid enne magamajäämist.
Hommikul, pärast rikkaliku hommikosööki küsis ta Kookuselt:
"Kas Smaragdlinn asub siit kaugel?"
"Ei tea" vastas mees mõtlikult "Pole seal kunagi käinud. Parem on hoida Suurest Guudvinist eemale, eriti, kui sul pole sinna mingit erilist asjaajamist. Pealegi tee Smaragdlinna on pikk ja raske. Sul tuleb läbida pimedad metsad ja ületada kiired ja sügavad jõed."
Elli kurvastas veidi, kuid ta teadis, et ainult Suur Guudvin aitab ta tagasi koju, seega ta jättis sõpradega hüvasti ja asus teel möda teed, mis oli laotud kollastest tellistest.