Täna ma tahaksin OLLA...

Kui Elli toibus silmas ta lähedal uut majakest, mille tema isa oli ehitanud tormi poolt äraviidud vagunikese asemel.
Ema vaatas teda lävelt hämmastuses, põllult juba jooksis tema poole isa, vehkides kätega.Elli jooksis nende poole ja märkas, et on sokiväel: võlukingakesed läksid viimase kolmanda sammu ajal kaduma. Kuid Elli ei kahetsenud, Kansases ju pole imesid.
Ta avastas ennast ema käte vahel, ema suudles teda ja nuttis õnnest.
"Ega sa ei tulnud meie juurde tagasi taevast, pisike?"
"O! Ma olin Guudvini võluriigis." Vastas tüdruk lihtsalt. "Kuid ma mõtlesin teie peale kogu aeg...ja...issi...kas sa käisid laadal?"
"Mis sa nüüd, Ellike!" Vastas isa läbi naeru ja pisarate. "Kas meil oli siis asja laadast, kui me pidasime sind surnuks jaleinasime ööd ja päevad?"
Mitu päeva järjest jutustas Elli oma seiklustest Võlumaal. Ta jutustas oma sõpradest: Hirmutis Targast, Lahkest Puuraidurist ja Julgest Lõvist.
Totsik oli kõrval. Ta ei saanud midagi sekka öelda, sest Kansasesse naasedes kaotas ta oma kõnevõime, kuid tema sabake oli veel sõnarikkam, kui keel.
Üleliigne on mainidagi, et võitlus naaberkoer Hektoriga võttis aset veel kojutulekuga samal õhtul. Võitlus lõppes viigiga ja mõlemad võistlejad tundsid nii suurt austust teineteise vastu, et muutusid lahutamatuteks sõpradeks ja sest ajast peale tegid tegemist teiste naaberkoertega vaid üheskoos.
John sõitis naaberkülla laadale ja viis tütre tsirkusesse. Seal kohtas Elli endale suureks üllatuseks James Guudvinit ja vastastikul rõõmul polnud otsa ega lõppu.