Täna ma tahaksin OLLA...

Elli luges kirja ja imestas: "Mida see tähendab? Ma saan siit otse Kansasesse, emme ja issi juurde?"
"Ja mina," lisas Totsik; "annan kolki naabri Hektorile, sellele eputisele, kes väidab, et on minust tugevam!"
Elli rõõmustas, unustas kõigest terves maailmas ja tõttas otse edasi. Totsik järgnes talle lõbusa klähvimise saatel.
Rauast Puuraidur ja Hirmutis olid hõivaud ikka sellesama vaidlusega, mis on parem, kas süda või aju, ei märganud, et tüdruk jooksis ära ja sammusid rahulikult mööda teed. Järsku kuulsid nad tüdruku karjatust ja Totsiku tigedat haukumist. Sõbrad sööstsid sündmuspaigale ja jõudsid märgata, kuidas mingi sassis juustega tume kogu vilksatas puude vahel ja kadus puude vahele. Puu all lamas teadvuseta Totsik, tema ninast jooksis verd.
"Mis juhtus?" küsis õnnetu Hirmutis. "See pidi olema mõni kiskjaloom, kes Ellli ära viis..."
Rauast Puuraidur ei vastanud midagi ta vaatas süngelt ringi ja vehkis oma kirvega.
"Kvirr...kvirrr..."Kostis järsku kõrgelt puuladvast etteheitev Orava hääl: "Et mis juhtus? Kaks suurt, tugevat meesterahvast lasid tüdruku silmist ja nüüd sattus too Inimsööja kätte!"
"Inimsööja?" Küsis Rauast Puuraidur üle. "Ma pole kuulnud, et siin metsas elab inimsööja."
"Kvirr-kvirr... Iga sipelgaski selles metsas teab seda. Teid küll! Ei valvanud tüdruku järele! Ainult must loomake julgelt astusülesse tema kaitseks ja hammustas Inimsööjat, kuid too lõi teda nõnda kõvasti oma hiiglasliku jalaga, et nüüd on ta vist küll surmale määratud..."
Orav puistas sõbrad üle sellise etteheidete kuhjaga, et neil hakkas tõesti häbi.
"Tuleb päästa Elli!" hüüdis Hirmutis.
"Ja! Jaa!" Nõustus Rauast Puuraidur "Elli päästis meie elu, nüüd meie peame päästma ta Inimsööja küüsist. Või muidu suren ma õnnetuse kätte!..." Ning pisarad hakkasid voolama mööda Puuraiduri põski.
"Mida sa teed?" Hüüdis Hirmutis ehmatades, ta kuivatas Puuraiduri pisaraid oma helesinise taskurättiga. "Sa ju lähed rooste, ja õlikann on Elli korvis!"
"Kui te tahate päästa väikest tüdrukut, ma näitan teile, kus elab Inimsööja, kuigi ma väga kardan teda." Pakkus Orav.
Rauast Puuraidur tõstis Totskiku hoolitsevalt pehmele samblale ja lausus: "Kui meil õnnestub tagasi tulla, me hoolitseme sinu eest." Ja siis pöördus Orava poole: "Juhata meid!"
Orav keksis mööda puid edasi ja sõbrad järgnesid temale kiiruga. Kui nad sisenesid sügavamale metsa puude vahelt ilmus nähtavale kõrge hall müür.
Inimsööja loss seisis künka otsas. Seda ümbritses kõrge müür, mille otsa ei õnnestuks kassilgi ronida. Seina jalamil oli kraav, mis oli täidetud veega. Ellit kätte saades tõstis Inimsööja ülesse silla ja lukustas seestpoolt rasked rauast väravad.
Inimsööja elas üksinda. Varem olid tal lambad, lehmad ja hobused ja ta pidas palju teenreid. Tol ajal lossist mööda, Smaragdlinna poole möödus palju rändureid. Inimsööja ründas neid ja sõi ära. Siis said Mälujad teada metsas elavast Inimsööjast ja liiklus teel lakkas.
Inimsööja asus tühjendama oma lossi. Kõigepealt sõi ta ära oma lambad, lehmad ja hobused ja siis asus ka teenrite kallale ning sõi ära kõik üks teise järel. Viimased aastad varitses Inimsööja metsas, püüdes mõnda küülikut või jänest ja sõi selle siiskoos naha ja karvadega.
Inimsööja rõõmustas hullumoodi, tabades Ellit. Ta otsustas maha pidada tõelise peo. Ta tassi tüdruku kööki, sidus kinni ja asetas lauale. Ise hakkas ta teritama oma suurt nuga.
"Klink...klink..." kõlas nuga.
Ja Inimsööja kõneles.
"Ba-ga-rra! Tore saak! Tore saak! Nüüd ma saan, tõesõna, hästi süüa! Ba-ga-rraa!"
Elli nuttis ja anus halastust, kuid Inimsööja ei kuulanud teda ja teritas edasi oma nuga.
"Klink...klink...klink..."
Ja siis tõstis Inimsööja tüdruku kohal oma noa. Tüdruk pigistas hirmus silmad kinni. Kuid Inimsööja lasi käe alla ja haigutas.
"Ba-ga-rra! Kül oli väsitav selle suure noa teritamine! Läheks õige magaks tunnike-kaks. Pärast und on söögilgi parem maitse. Inimsööja läks magamistuppa ja varsti kostis tema norskamine üle lossi ja isegi oli kuuldav ümberkaudses metsas."
Rauast Puuraidur ja Hirmutis seisid hämmingus vett täis kraavi ees.
"Ma ujuks üle vee," ütles Hirmutis; "kuid vesi kustutab ära mu silmad, kõrvad ja suu, ning ma muutun pimedaks, kurdiks ja tummaks."
"Ja mina uppun ära." Sõnas Rauast Puuraidur. "Sest ma olen ju väga raske. Ja isegi kui ma ronin veest välja lähen ma otsemaid rooste ja õlikannu mul pole." Nii nad seisid ja mõtisklesid, kuni kuulsid Inimsööja norskamist.
"Tuleb päästa Elli, kuni ta magab!" Ütles Rauast Puuraidur. "Oota, ma mõtlesin välja! Kohe me ületame kraavi!"
Ta raius maha kõrge puu, mille tipp oli kaheks hargnenud, see langes otse müürile ja jäi toekalt sinna pidama.
"Roni üle!" ütles ta Hirmutisele. "Sa oled minust kergem."
Hirmutis läks puu poole, kuid ehmatas ja hakkas taganema. Orav ei kannatanud välja ja ühe hooga jooksis mööda puud seinale.
"Kvirr...kvirr... Sina, argpüks!" hüüdis ta Hirmutisele. "Vaata, kui kerge see on!" Kuid aknast sisse vaadates ta lausa ahetas murest. "Tüdruk on kinni seotud...Ta lamab köögilaual... Ja tema kõrval on suur nuga... Ta nutab... Ma näen, kuidas tema silmist veerevad pisarad..."
Selliseid uudiseid kuuldes unustas Hirmutis kõik ohud ja lendas seinast ülesse peaaegu oravast kiireminigi.
"Oh!" Saigi ta ainult öelda, nähes läbi köögiakna kahvatut tüdruku nägu, ja kotina kukkus seinalt otse lossihoovi.
Vell enne, kui ta püsti tõusis, hüppas orav tema selja peale, ületas hoovi, puges läbi akna ees olevate trellide ja hakkas närima köit, millega oli Elli kinni seotud.
Hirmutis avas rasked rauast väravad ja lasi alla silla. Ning Rauast Puuraidur sisenes hoovi hirmuäratavalt pööritades oma silmi ja vehkides oma raske kirvega.
Kõike seda tegi ta selleks, et hirmutada Inimsööjat juhul, kui too peaks ärkama ja tulema hoovi.
"Siia! Siia!" Piuksus Orav köögist ja sõbrad tõttasid tema poole.
Rauast Puuraidur asetas oma kirve prakku ukse ja iksepiida vahele, surus kõvasti ning...Käraki! Lendas uks hingedelt. Elli hüpas laualt maha ja kõik neljakesi - Rauast Puuraidur, Hirmutis, Elli ja Orav jooksid metsa.
Rauast Puuraidur kiirustas ja nii kõvasti trampis raudsete jalgadega mööda kiviplaate, et äratas üles Inimsööja. Inimsööja tõttas kööki ja nähes, et tüdruk on läinud asus põgenikke jälitama.
Inimsööja ei olnud pikka kasvu, kuid oli paks ja jässakas. Tema pea sarnanes pajaga ja keha meenutas tünni. Tal olid pikkad kui gorillal käed, jalas olid tal paksu tallaga kõrged saapad. Tal oli seljas sassis karusnahkadest keep. Pähe, kiivri aseme,l tõmbas Inimsööja suure vaskpoti, sang tahapoole. Ta relvastus hiiglasliku nuiaga, mille otsa olid taotud teravad naelad.
Ta räuskas vihast, tema hiigelsaapad trampisid "Tümm, tümm, tümm!" ja teravad hambad klantsisid "Klants! Klants! Klants!"
"Ba-ga-rra! Te ei põgene minu eest närukaelad!.."
Inimsööja jõudis põgenikkele jõudsalt järele. Nähes, et põgenemine on lootusetu, toetas Rauast Puuraidur hirmunud Elli puu najale ja valmistus võitlema. Hirmutis jäi maha, tema jalad takkerdusid juurikatesse ja rind riivas puuoksi. Inimsööja jõudis Hirmutisele järele ja too viskus tema jalge alla. Seda Inimsööja ei oodanud. Ta komistas ja lendas ülepeakaela maha.


"Ba-ga-rraa! Mis toppis see veel on?"
Inimsööja ei jõudnud toibudagi, kui tema kõrval seisis kõrgele tõstetud kirvega Rauast Puuraidur. Ta hüppas lähemale ja raius Inimsööja pooleks ühes tema vaskpotiga.
"Kvirr...Kvirr! Hästi tehtud!" Kiitis Orav ja sööstis metsa rääkides kõikidele metsaelanikkele hirmsa Inimsööja surmast.
"Väga vaimukas!" Kiitis Rauast Puuraidur Hirmutist. "Sa poleks saanud Inimsööjat paremini jalust rabada isegi siis, kui sul oleks aju!"
"Kallid sõbrad, tänan teid teie eneseohverdamise eest!" Pisarad silmis hüdis Elli.
"E-ne-se-oh-ver-da-mi-ne..." veeris Hirmutis imetlusega. "Uii, kui ilus pikk sõna! Sellist pole ma veel kunagi kuulnud. Ega see pole seesama asi, millest koosneb aju?"
"Ei, aju koosneb tarkusest." Seletas tüdruk
"Järelikult tarkust mul veel pole aga on ainult enese-ohverda-mine. Kahju!" Kurvastas Hirmutis.
"Ära nukrutse."Lohutas Puuraidur."Eneseohverdamine on ka hea. See on siis, kui inimesel pole kahju endast, teiste nimel. Kas sinu haav valutab?"
"Mis sa nüüd, milline iludus, see tähendab, rumalus. Kas põhk saab valutada? Ainult, karta on, et kogu mu sisu pudeneb minust nüüd välja."
Elli võtis korvist niidi ja nõela ja hakkas auke nõeluma. Sel hetkel kostis metsast vaikne vingumine. Rauast Puuraidur tõttas tihnikusse ja tõi sealt süles Totsiku. Vapper väike koerake toibus ja ajas roomates Inimsööja jälge... Elli võttis nõrga Totsiku sülle ja sõbrad sammusid läbi metsa. Varsti jõudsid nad tagasi teele, mis oli laotud kollastest tellistest ja jätkasid oma teekonda Smaragdlinna poole.