Täna ma tahaksin OLLA...

Kui Lõvi jõud oli taastunud kogu seltskond asus lõbusalt teele. Mööda pehmet rohelist rohtu jõudsid nad taas teele, mis oli laotud kollastest telliskividest ja rõõmustasid selle üle nii, nagu oleksid nad kohanud head sõpra.
Varsti mõlemale poole teed hakkasid tekkima väikesed ilusad aiad, nende taga seisid põllumeeste majakesed ja põldudel töötasid mehed ja naised. Nii aiad, kui majad olid värvitud ilusasse erkrohelisse värvi ja inimesed kandsid rohelisi riideid.
"See tähendab, et siit algab Smaragdriik."
"Miks?" Küsis Hirmutis.
"Kas sa siis ei tea, et smaragdid on rohelised?"
""Ma ei tea mitte midagi!"Ütles Hirmutis uhkelt. "Alles siis kui ma saan endale aju, hakkan ma kõike teadma!"
Smaragdlinna elanikud ei olnud kasvu poolest Mälujatest kõrgemad. Peas olid neil samasugused laiad teravatippulised kübarad, kuid ilma kuljusteta. Tundus, et nad olid ebasõbralikud. Keegi ei kõnetanud neid ja ei pöördunud elli poole küsimustega. Tegelikult nad lihtsalt pelgasid suurt hirmuäratavat lõvi ja väikest Totsikut.
"Tundub, et me peame ööbima keset põldu." Märkis Hirmutis.
"A ma olen nii näljane!" Ütles tüdruk: "Puuviljad on siin head, kuid nad tüütasid mu juba nii ära, et ma ei saa neid enam nähagi ja vahetaksin nad kõik ära ühe leivakoorukese vastu! Ja vaene Totsik on hoopis kõhnaks jäänud... Mida sa vaesekene üldse sööd?"
"Kuidas juhtub..." vastas koerake kaldudes vasusest kõrvale. Ta ei tahtnud tunnistada, et iga öö ta saadab Lõvi tema jahil ja toitub tema saagi jääkidest.
Silmates majakest, mille uksel seisis naine, kes tundus olevat teistest elanikest sõbralikum, otsustas Elli öömaja paluda. Ta jättis sõbrad teisele poole aeda ja lähenes julgelt maja treppile. Naine küsis:
"Mida sa soovid, laps?"
"Palun lubage meid teie poole ööbima!"
"Kuid sinuga on kaasas lõvi!"
"Ärge kartke teda, ta on taltsutatud ja pealekauba arg!"
"Kui see on nii, siis tulge edasi." Vastas naine. "Te saate õhtusöögi ja voodid."
Seltskond sisenes majja pannes ehmatama ja imestama selle maja peremeest ja lapsi. Kui ehmatus oli möödas peremees küsis:
"Kes te olete ja kuhuu lähete?"
"Me suundume Smaragdlinna." Vastas Elli. "Me soovime kohtuda Suure Guudviniga."
"Kas tõesti? Kas te olete kindlad, et ta söandab teid näha?"
"Aga miks mitte?"
"Teate, ta ei võtta ju kedagi vastu. Ma olen palju kordi käinud Smaragdlinna, see on imeline ja kaunis koht, kuid mul pole kordagi õnnestunud näha Suurt Guudvinit ja ma tean, et keegi pole teda kunagi näinud..."
"Kas ta ei tule siis kunagi välja?"
"Ei. Ööd ja päevad läbi situb ta oma lossi suures troonsaalis ja isegi need, kes teda teenivad pole teda kunagi näinud."
"Kelle moodi ta siis on?"
"Raske öelda." Vatsas peremees mõtlikult. "Asi on selles, et Guudvin on Suur Tarkur! Ta võib võtta ükskõik kelle kuju. Vahel muutub ta linnuks või leopardiks, mõnikord jällegi hoopis mutiks. Mõned on näinud teda kala või kärbse kujus, või ükskõik kelle kuju ta söandab võtta. Kuid milline näeb ta tegelikult välja, seda ei tea ükski inimene."
"See on vapustav ja hirmus." Ütles Elli. "Kuid me proovime temaga siiski kohtuda, muidu kogu meie teekond osutub mõtetuks."
"Milleks te tahate Suure Guudviniga kohtuda?" Küsis peremees.
"Mina soovin küsida ajunatukest, minu põhupea tarvis" vastas Hirmutis.
"Oo, see on tema jaoks käkkitegu! Ajusid on tal kõvasti rohkem kui tarvis. Nad kõik on pakitud eraldi kotikestesse, igas kottis erisort."
"Ja mina soovin, et ta annaks mulle südame." Lausus Puuraidur.
"Ka see pole tema jaoks raske." Vastas peremees pilgutades lustakalt silma. "Temal nööri küljes kuivab terve kogu südameid igat kuju ja igas suuruses."
"Ja mina sooviksin saada Guudvinilt julgust." Ütles Lõvi.
"Guudvini saalis on suur julguse pada." Teatas peremees. "See on kaetud kuldse kaanega ja Guudvin jälgib, et julgus ei voolaks üle ääre. Loomulikult ta annab sulle hea meelega ühe julguseportsu."
Kõik kolm sõpra, kuuldes peremehe põhjalikke seletusi, rõõmustasid ja lausa särasid rõõmust teineteist silmitsedes.
"Aga mina tahan," ütles Ellli: "et Guudvin saadaks meid koos Totsikuga tagasi Kansasesse."
"Kansas, kus see on?" küsis imestunud peremees.
"Ma ei tea." Vastas Elli nukralt. "Kuid see on minu kodu ja kusagil on see olemas."
"Ma olen kindel, et Guudvin leiab sinu jaoks ka Kansase. Aga enne peate te temaga kokku saama ja see pole kerge ülesanne. Guudvin ei armasta ennast näidata ja ilmselt on tal selle jaoks põhjusi." Lisas peremees sosinal ja vaatas mõlemale poole ettevaatlikult nagu kartes, et Guudvin võib hüpata välja kapi tagant või voodi alt.
Kõigil oli natuke kõhe olla ja Lõvi oleks äärepealt õue ära läinud: ta arvas, et seal on ohutum.
Õhtusöök oli serveeritud ja kõik istusid lauda. Elli sõi imehead tatraputru, praetud muna ja leiba; ta oli nende söökideüle väga rõõmus, nad meenutasid talle kauget kodumaad. Ka lõvile anti putru, too sõi seda jälkusega ja ütles, et see söök kõlbab küülikutele, mitte lõvidele. Hirmutis ja Rauast Puuraidur ei söönud midagi. Totsik sõi ära oma pudru ja küsis lisa.
Naine pani Elli magama voodisse ja Totsik seadis ennast sisse oma väikese perenaise kõrval. Lõvi hakkas siruli ukse ette ja valvas, et keegi ei tuleks sisse. Rauast Puuraidur ja Hirmutis seisid terve öö nurgas, vahel sosistades vaikselt.