Täna ma tahaksin OLLA...

Miks on nii, et ükskõik milline vaidlus/riid on parajasti käsil tulevad kõik kaalukad argumendid meelele ja keelele siis, kui neid enam kellelegi ette sööta ei ole? Jah mul on küljes tohutu viga, ma ei talu kuigi hästi kriitikat, aga kamoon, te kõik teate seda, vähemalt lähim suhtlusringkond, kas liiga palju on palutud vähekenegi suhkrukatet?
Mu isa on suurepärane inimene, kes on mulle elu jooksul pähe tuupinud muude lõpmatute tarkuste seas ka seda, et häid asju ütlevad sulle kõik, aga keegi ei ütle mulle tõtt, kui seda ei tee tema (millegipärast oli tõde 99% juhtudest kuidagi mitte eriti meelitav). Ilmselt mul on väga vedanud, sest ikka ja jälle kohtan ma oma teel inimesi, kes suurema heameelega pajatavad mulle seda niinimetatud kibedat tõde minu tegemiste kohta... Viimaste andmete kohaselt on tõe seis umbes selline: ma olen südametu inimene, kellele meeldib teisi avalikult mõnitada ja kes pealekauba ei oska midagi arusaadavalt seletada ehk siis kasutab liiga keerulisi sõnu! Ei teagi kohe, kas olla viimase peale solvunud või mitte. Igatahes olen loobunud eneseõigustamisest, kuna nagu kord ütles üks tark inimene, kelle üheks kindlaks eeliseks minu ees oli kindlasti oskus oma mõtteid selgesti ja lihtsalt väljendada, "Ära kunagi õigusta ennast: su sõbrad ei vaja seda ja su vaenlased ei usu sind niikuinii". Üritame siis ennast mite õigustada. See oleks eriti asjakohane suitsukate, kuna head argumendid enda õigustamiseks ei ole veel päris küpsed. Kuigi, eksisteerib mingisugune kümmekond sitket toorest õigustust, mis omakorda hargnevad omavahel sadadeks kronoloogilistes sidemetes olevateks sündmusteks, millest igaüks põhjustas (või vähemalt võis põhjustada mingil määral) konflikti. Ja kui see lause ei olnud veel piisavalt keeruline teile, siis: desoksüribonukleiinhape! PÕMM! Otse lagipähe! Mis ei ole küll kuigi primaarne selles loos, kuid siiski relevantne, pidades silmas minu bioloogialembelisust.
Kui sellised tülinad välja arvata, siis elu on ennast mugavalt Sinimäe raamidesse sättinud ja kõiksugu pingutused rutiinist välja rabeleda on kui mitte asjatud siis vähemalt ei tundu piisavalt põhjendatud, et üritada. Mul on isegi sihvkapakk valmis ostetud juhuks kui homme saabub mu 67's sünnipäev ja ma olen ikka samas seisus. Peaks hakkama vähehaaval mingeid sihvkatutvusi looma.

Ma just mõistsin, et ma tõesti tahan olla "Juhhuuu!". Jah, defineerige seda mu eliumõtena, kui soovite! Ma ei saa öelda, et tahan olla õnnelik, sest see on võimatu. Õnn on petlik, viirastuslik ja tabamatu... ei , isegi mitte tabamatu, sest see eeldaks õnne olemasolu. Õnn on müüt, legend ja vale. Küsige kelle käest tahes: "Kas sa oled õnnelik?" ja isegi, kui teil veab ja te saate jaatava vastuse, ärge laske ennast petta, küsige, kas tõesti on antud hetk just see, millest paremat ei saa olla, kas sellel õnneseenel polegi enam soove ega püüdlusi. Ma ei usu, et saate siingi positiivse vastuse, ja kui saate... no siis on põhjust muretseda ja inimesele kaasa tunda. Sest kui tõesti ei saa lood enam paremaks minna, siis sellest samast hetkest hakkab kõik minema halvemini. Palju õnne! Te just keerasite oma küsimustega tuksi kellegi illusioonid, kellegi "häppili ever after'i", või komistasite suure paksu vale otsa. Mõlemal juhul jama. Ja aina jamamaks läheb. Kui Sa, geenius selline, küsisid seda oma kallimalt, siis külvasid ka kahtluse seemne.
Olen kauaaega leppinud mõttega, et tahan olla rõõmus. Kuid selline asjade seis ei olnud kaugeltki mitte rahuldav. Sõna "rõõmus" on liiga vaoshoitud, liiga tavaline, liiga etteaimatav ja see ei ole sugugi minulik.
Tahan olla JUHHUUU! Juhuuu on iga kord erinev. Juhhuu ei vasta reeglitele. Sa võid kirjutada seda nii, nagu parajasti pähe torkab. Juhhuu - on ameerikamäed, laintesse sukeldumine, galopp, autoluugist kisamine. Juhhuu on tuuletunne juustes! Ja mis, kõige parem - juhhuu on korduv ja see ei sõltu sellest, kas sa oled terve, rikas, armastatud ... see tuleb ja on kõikehõlmav ja ehtne! Juhhuud pole võimalik teeselda... Tõsi võib öelda seda irooniaga, kuid isegi iroonia on mulle omasem, kui lihtsalt rõõm!
See on minu esimene postitus sellel aastal! Juhhuu!
Ma tahtsin olla järjekindel ja ma arvan, et kordki elus on see mul mingil määral õnnestunud. Juhhuu!
Elu näib palu helgem, kui võib arvestada vähemalt ühe JUHHUUU'ga päevas :). Homme alustab fotoklubi. Kuivõrd juhhuu see on, eks ma kirjuta kunagi...
Soovin kõigile Juhhuuuu'd täis Uut Aastat! Ärge ainult kaela murdke! :)