Täna ma tahaksin OLLA...

Miks küll anti sellele linnukesele selline nimi? Tihane? See polekski nagu nimisõna üldse...omadussõna hoopis. Ma nimetan neid lasteks, juba tükimat aega. Ühel hommikul, kui avasin akna ja täitsin linnumaja toiduga hüüdsin nagu muuseas: "Lapseeed!" ja teadagi olid nad kohe kohal. Sellest päevast alates hüüan neid oma lasteks. Küll mul on neid alles palju. Naljakas on see, kuidas nad vahti peavad. Kuigi ma üritan olla punktuaalne, ja panna linnumajja toitu iga päev enam-vähem samal ajal vahest see siiski ei õnnestu ja siis, aknast vaadates ei näe ma tavaliselt ühtki tihast ega muud linnumaja külalist. Korraks kohkun ja valutan südant, et äkki lendasid nad nüüd kuhugi mujale, loobusid ootamast, pettusid minus... Kuid tasub mul ainult panna majja esimesed terakesest, kui kusagilt lähimatest põõsastest kostub "Tiuts-tiuts-tiuts"! "Lapseeeed!" hüüan ma vaikselt ja panen kiiresti akna kinni, sest otsemaid läheb majakese ümber lindudest kirjuks.

Huvitav, kas see luuraja põõsason vabatahtlik, või on neil mõni järjekord?
Igatahes täna on tihane olla hea. Õues on tunda kevade lõhna, lootuse lõhna. Meie lasteaia natuke segane termomeeter näitas +10 C, kogu vähene lumi sulas nagu oleks selleks viimne võimalus. Mäest alla kodu poole minna oli enamvähem sama ohutu, kui keset raudteed päikest võtta...seekord küll rongi ei tulnud. Lucky me.

Istun kodus üksi, telefoni unustasin ma koju, nii, et olen maailmast isoleeritud. Kuid tihased on mulle seltsiks. Armsad sulepallid...äkki järgmises elus?