Täna ma tahaksin OLLA...

Sa oled minu sadam sellel merel,
Kus purustavad mastid tormituuled
Ja hoopis teise maitsega on "tere",
Kui lausumas on seda Sinu huuled.

On selles sõnas meresuhkrut-soola
Ja natukene merepipart ka
On kohtumisetunne ülevoolav
On sellesse nii lihtne uppuda

Ja unustatud olgu Sinu vaikus
Ma saladuses hoian Sinu süüd
Las olla ankruks kogu eluraskus
Ma tunnen, et ma olen kodus nüüd...

Luuletuse esimene osa sündis 30.06.2007 irooniline, kas pole?

Äratust ei olnudki. Oli vaid mingi veider magamatuse tunne, mis segunes kohusetundega ja see kolmas uus veider tunne, mis nende kahe kooslusest tekkis ütles mulle: ära enam sügavalt maga, aga natuke võiksid küll. Nii ma siis magasingi ...üks silm poolenisti lahti, kella jälgimas.
Koputus aknale: kop-kop...kas täna siis hommikusööki ei tulegi. "Õgard!" vastasin mina, varem jätkus suurest ühest suurest linnutalitoidukotist neljaks päevaks. Nüüd vaevu üheks. Lendavad piranjad!
Ajasin ennast püsti. Küll on hea, et eile tegin mimoosi salati valmis, nüüd ei pea vähemalt enda lõunasöögi pärast muretsema. Panin linnutoidu kuulikese akna taha ripuma. Esimestena tulid kallale tihased. Siis ajas üks paks tuvi kõik laiali ja sättis ise seda sööma. Vaatasin talle otsa läbi köögikardina ja ütlesin viisakalt: "Palun vabandust, aga sinusugusele jätkub sellest kuulikesest vaevalt paariks mehiseks ampsuks, teised aga ajavad terve päeva läbi, kas te ei oleks nii kena ja otsiksite endale midagi muud söögiks. Kui teile sobib viskan aknast välja mõned terad?"
Te võite pidada mind napakaks aga see on ainukene suhtlusviis, mida tuvi aksepteerib. Olen kõike muud juba varem katsetanud.
Täna on reede. Reede on hea, isegi parem, kui puhkepäevad. Iseenesest on see imelik, sest see ONJU ometigi tööpäev! Aga peo ootus on alati parem kui pidu ise. kujutlusvõime loob nii palju ilusat, et paratamatut kõik see ilus päriselt täide ei lähe ja siis tuleb pettumus. Peale selle juba laupäeva õhtul hakkavad ligi tikkuma kurjad mõtted sellest, et "juba ülehomme,... ei praktiliselt juba HOMME, peab minema tööle, a järgmised puhkepäevad isegi ei paista veel". Jah täna on ilus päev. Täna on puhkepäevad juba käegakatsutavad ja kujutlusvõime möllab taas luues igasuguseid toredaid asju, mida puhkepäevad endaga tuua võiks.
Esiteks võib minna Pannjärvele tuubitama, siis veel poodidesse. On vaja välja vaadata mõni ilus sünnipäevakink. Samuti tahtsin valmis panna paar pakki: üks Sabinele, teine Vickyle, Vicky tahtis draakonikomme ja neid ta saab.
Pühapäeval võiks minna suusatama Voka metsa. Täitsa üksinda, a võibolla kutsun kaasa Zenka. Aga ta ju niikuinii ei tule, nii, et see teeb sama välja.
Mingi hull horoskoobikalender, mis mulle kingiti ütleb, et homme ei tohi koristada (toas olevat mingi energiate värk, mida ei ole soovitav segada), mulle see sobib! See nädalavahetus ma siis ei korista :D.
Ja kõige parem uudis on vast see, et ma IKKAGI SAAN KOOLITUSELE! Eile helistati ja pakuti kohta eesti rühmas, ma olen nii õnnelik. Ma isegi ei arvanud, et see mind nii õnnelikuks teeb. Ma lausa hüppasin rõõmust, kui telefonikõne oli lõpetatud!

Tegin ühe pika reisi läbi. Kes teab see teab. Suur tänu siis kogemuste eest, mis olid palju palju väärt. Olin sellel reisil nüüd päriselt kaasas - delfiinina (tolle üksikuna) ja linnuna, kelle päästsid (lendasin küll kaldast teisele poole aga seda ju teen ma alati), ja olin täitsa lähedal seal Rotterdamis, kuigi ma pole püha.

Mõtlen tihti, miks üksindus mind vaevab? Millal see õigupoolest vaevarikaks on jõudnud muutuda? Tuletan endale meelde ennast 19 aastasena. Veetsin enamus ajast üksi ja siiralt uskusin, et see on just see, mida ma tahan. Naiivsuse on, oli ja jääb surematuks...võib olla ma sisestasin endale, et mulle ju tegelikult meeldib olla üksi, sest keegi ei pakkunud mulle sobivat alternatiivi? Ma polnud just selline chick kellega kõik hullult aega veeta oleksid soovinud. Ja ma tegelikult pole ju seda siiamaani...millest siis järsku selline sallimatus üksinduse vastu? Ma kipun süüdistama oma praegust elukohta. Mulle on alati meeldinud olla üksi, üksi mere ääres ja mängida oma plokk flööti niipalju, kui ma seda oskasin....või õigemini ei osanud. Kõik kes seda jubedat mängu parajasti ei kuulnud olnuksid võinud mulle tänulikud olla...nii hea ju, kui kõik on sulle tänulikud. Aga meri ei pannud kunagi mu "niisama mängu" pahaks, ja vaigistas selle niivõrd, et vaevalt see metsanigi kostus. Mulle meeldis üksinda mere ääres olles unistada, et näen hülge, kes räägib inimkeelt aga ma ei kurvastanud kunagi, kui seda ei juhtunud, sest noh, mine tea mida ta mulle oleks öelnud.
Mulle meeldis alati kõndida mööda tuttavaid metsaradu ja teada, et vajadusel põgenen neid mööda nii kiiresti ja nii jäljetult, et keegi ei leia mind enam ülesse. Ja veel kõige enam meeldis mul olla ühe suure puu okste vahel, lugeda raamatut ja olla täiesti nähtamatu kõigi jaoks terves maailmas. Aga ma pole kunagi...mitte kordki nautinud üksindust, selles olgugi hubases ja mugavas korteris, mille ukse taga on naabrid keda ma ei tunne ja akna taga on hirmus maantee. See maantee on täpselt minu ja mere vahel ja pelgalt mõte selle ületamisest tekitab hirmujudinaid. Ma ei karda liiklust ega sõidukeid, mulle lihtsalt ei meeldi maantee kui selline, eriti, ku ma ei liigu mööda seda, vaid pean seda ületama. Ka vähegi tõsiseltvõetav mets jääb teisele poole kuid see mets on võõras ja siin ma ei põgeneks enam kellegi eest.
Võib olla ma ei suuda nautida üksindust selles korteris sellepärast, et see võrdub ootusega? Ja sellel vastikul ootusel on kombeks venida liiga pikaks? Ei tea. Kuid täna ma kavatsen oma üksindust jälle nauditavaks muuta. Mul on selleks kõik võimalused. Mul on uus täiesti uus raamat, mille muuseas sain raamatukoist.ee algselt täiesti tasuta (Tegelikult ma tellisin 2 raamatut ja nad kuidagi ei tahtnud kohale jõuda, siis ma tüütasin neid (raamatukoi'lasi, mitte raamatuid)telefonikõnedega ja ikka polnud seda raamatut kohal ning nad ütlesid juba, et sadavad enne ühe raamatu ja siis kui teine neile lattu tekkib, siis ka teise. Üleeile avastasin, et ühe raamatu raha on mu pangakontot igatsema hakkanud ja tagasi tulnud. Eile aga tuli mulle pakk...kahe raamatuga. Vott nii! Aga loomulikult täna helistasin raamatukoisse ja rääkisin oma "mure" ära. Kaks korda pidin rääkima, huvitav lugu ju või kuidas. Lõpuks öeldi, et "Jah, saatsime raha tagasi ja siis avastasime, et raamat tuli, otsustasime ikkagi teele panna" kas nad siis uskusid tõesti minu aususesse, või oli neil selline jagamise tuju, kuid igatahes hea tunne oli vast meil mõlemil: raamatukoil ja minul), mul on hea veniv liköör ja tervenisti kaks puhkepäeva ees. Mida või keda veel vaja? Võib olla ainult mõnda M.E unenägu :D, eks sedagi annab korraldada!
Aga veel enne seda unenägu sirvin ma arvatavasti peas läbi möödunud nädala sündmusi ja teen kokkuvõte: mida me sel nädalal õppisime? Esiteks: mu keel on jätkuvalt mu suurim vaenlane, teiseks - töönädal saab palju kiiremini otsa, kui esmaspäevaõhtu on sisustatud...ja ma ei teagi rohkem, vast see veel, et kui oled teiste vastu aus, siis on endalgi uhkem tunne

Когда уже почти-февраль
И мне уйти почти-пора
Почти-печаль уходт в даль
От чуть-родимого костра
И мне порой почти что жаль
Почти что сбывшейся мечты
Мне жаль снимать "для всех" вуаль
с как-будто явной доброты.
Быть может я почти-добра
Пусть даже и почти ко всем
Но под вуалью доброты
Есть несколько "почти что" тем.
И в этом городе-почти
Где всё о всех известно всем
"Почти" мое за "Все" сочти
Не составляло бы проблем.
Но это все не буду брать,
дороже мне в дали журавль
И я почти уйду опять
Когда придет "почти февраль"

Kõik tunnevad Mr. Monki? Mehel on kõikvõimalikud foobiad, hullult hea on naerda teise üle...eksju? Aga tegelikult on pea igale asjale oma foobia välja mõeldud. Leidsin siin foobia leksikoni: tutvuge, kui on huvi Mina avastasin siit niimõndagi jaburat:
Alektorofoobia - hirm tibude ees
Alliumfoobia - hirm küüslaugu ees (ilmselt mingi vampiiri värk)
Arahhibutürofoobia - hirm pähklivõi suulakke kleepumise ees
Bibliofoobia - hirm raamatute ees
Dekstrofoobia - hirm paremal pool asuvate asjade ees
Eufoobia - hirm kuulda häid uudiseid
Hipopotomonstroseskvipedaliofoobia - hirm pikkade sõnade ees

Kuid pean tõdema, et mõningad foobiad pole ka minust mööda läinud:
Amathofoobia - hirm tolmu ees
Allodoksafoobia - hirm hinnangute ees
Demofoobia - hirm rahvahulkade ees...edasi ma eriti ei lugenud, hirmus hakkas! :D

Jah, pühapäev jõudis ootamatult kätte. Mida me siis sellel nädalal õppisime? Näiteks seda, et inimene ei saa joosta kuigi kiiresti mitmes suunas korraga. Pole sellele kunagi mõelnud? Mõelge. Joosta saab teatud kiirusega, kuid alati vaid ühes suunas korraga. Sel nädalal pidin selle ebaõigluse all mitu korda kannatama, jooksma pidi palju. Samuti sain teada, et ka 60m² suuruses korteris, mis ei ole tegelikult, teab kui suur pindala on võimalik väga palju kaloreid joostes maha põletada. Jeee! Ma püsin ikka kenasti vormis, what can I say (kõigile, kes tunneb huvi ma kaalun nüüd jälle 49 kg).
Veel üks selle nädala avastus: ei tasu uskuda kõike, mida sulle öeldakse, või mida su küsimustele vastatakse. Ka kõige lähedamad inimesed vahest valetavad. Märksõnadeks võiksin siis kasutada ühte suht tuntud ütlust: "Mees, kes pole kunagi oma naisele valetanud, ei hooli tema tunnetest".
Avastasin samuti, et ma polegi vahest nii naiivne, kui arvasin ennast olevat. Ega ka nii rumal. Kaalikaga väideldes, jääksin arvatavasti võitjaks. Kahjuks tuleb inimestega tihemini tegemist teha.
Ja üleüldse oli see minu jaoks pingeline nädal, reedel tundsin, et olen jälle nädal aega vanem. Tagatipuks kinkis pühapäev mulle toreda peavalu ja närvilisuse. Pingelangus. Aga pingelangus on ju hea, eriti, kui ta pole liialt ajutine.
Laupäeval leidsin, et olen välja teeninud korraliku shoppamise. Kindlasti oleksin võinud oma ajaga midagi paremat ette võtta. Aga selle eest on mul nüüd nii mõnigi lahe hilp milles seda teha. Jajah, ka minul on omad nõrkused ;).

Loodan, et järgmine nädal toob vastused sellistele küsimustele: kust leida korralik kaamerakott, kuidas ülejäänud rahaga võimalikult kokkuhoidlikult läbi ajada (need on need shoppamise varjatud küljed),
mida teeb mõni kadunud tegelane (õigemini kolm kadunud tegelast: let's call them A, T ja Al), kas ma olen võimeline ohverdama oma une ühe mõttesmõlguva plaani teostamiseks, kas ilm läheb paremaks, kas mu raamatu tellimus jõuab juba kohale? Eks neid küsimusi tuleb iga päev juurde.

P.S: mõtetu postitus tuli, selline mittemidagiütlev, ei midagi konkreetset, ei mingit kompromaati, nimesid ega fakte. Mulle selline asi ei meeldi. Üritan ennast parandada :D