Täna ma tahaksin OLLA...

Mõtlen tihti, miks üksindus mind vaevab? Millal see õigupoolest vaevarikaks on jõudnud muutuda? Tuletan endale meelde ennast 19 aastasena. Veetsin enamus ajast üksi ja siiralt uskusin, et see on just see, mida ma tahan. Naiivsuse on, oli ja jääb surematuks...võib olla ma sisestasin endale, et mulle ju tegelikult meeldib olla üksi, sest keegi ei pakkunud mulle sobivat alternatiivi? Ma polnud just selline chick kellega kõik hullult aega veeta oleksid soovinud. Ja ma tegelikult pole ju seda siiamaani...millest siis järsku selline sallimatus üksinduse vastu? Ma kipun süüdistama oma praegust elukohta. Mulle on alati meeldinud olla üksi, üksi mere ääres ja mängida oma plokk flööti niipalju, kui ma seda oskasin....või õigemini ei osanud. Kõik kes seda jubedat mängu parajasti ei kuulnud olnuksid võinud mulle tänulikud olla...nii hea ju, kui kõik on sulle tänulikud. Aga meri ei pannud kunagi mu "niisama mängu" pahaks, ja vaigistas selle niivõrd, et vaevalt see metsanigi kostus. Mulle meeldis üksinda mere ääres olles unistada, et näen hülge, kes räägib inimkeelt aga ma ei kurvastanud kunagi, kui seda ei juhtunud, sest noh, mine tea mida ta mulle oleks öelnud.
Mulle meeldis alati kõndida mööda tuttavaid metsaradu ja teada, et vajadusel põgenen neid mööda nii kiiresti ja nii jäljetult, et keegi ei leia mind enam ülesse. Ja veel kõige enam meeldis mul olla ühe suure puu okste vahel, lugeda raamatut ja olla täiesti nähtamatu kõigi jaoks terves maailmas. Aga ma pole kunagi...mitte kordki nautinud üksindust, selles olgugi hubases ja mugavas korteris, mille ukse taga on naabrid keda ma ei tunne ja akna taga on hirmus maantee. See maantee on täpselt minu ja mere vahel ja pelgalt mõte selle ületamisest tekitab hirmujudinaid. Ma ei karda liiklust ega sõidukeid, mulle lihtsalt ei meeldi maantee kui selline, eriti, ku ma ei liigu mööda seda, vaid pean seda ületama. Ka vähegi tõsiseltvõetav mets jääb teisele poole kuid see mets on võõras ja siin ma ei põgeneks enam kellegi eest.
Võib olla ma ei suuda nautida üksindust selles korteris sellepärast, et see võrdub ootusega? Ja sellel vastikul ootusel on kombeks venida liiga pikaks? Ei tea. Kuid täna ma kavatsen oma üksindust jälle nauditavaks muuta. Mul on selleks kõik võimalused. Mul on uus täiesti uus raamat, mille muuseas sain raamatukoist.ee algselt täiesti tasuta (Tegelikult ma tellisin 2 raamatut ja nad kuidagi ei tahtnud kohale jõuda, siis ma tüütasin neid (raamatukoi'lasi, mitte raamatuid)telefonikõnedega ja ikka polnud seda raamatut kohal ning nad ütlesid juba, et sadavad enne ühe raamatu ja siis kui teine neile lattu tekkib, siis ka teise. Üleeile avastasin, et ühe raamatu raha on mu pangakontot igatsema hakkanud ja tagasi tulnud. Eile aga tuli mulle pakk...kahe raamatuga. Vott nii! Aga loomulikult täna helistasin raamatukoisse ja rääkisin oma "mure" ära. Kaks korda pidin rääkima, huvitav lugu ju või kuidas. Lõpuks öeldi, et "Jah, saatsime raha tagasi ja siis avastasime, et raamat tuli, otsustasime ikkagi teele panna" kas nad siis uskusid tõesti minu aususesse, või oli neil selline jagamise tuju, kuid igatahes hea tunne oli vast meil mõlemil: raamatukoil ja minul), mul on hea veniv liköör ja tervenisti kaks puhkepäeva ees. Mida või keda veel vaja? Võib olla ainult mõnda M.E unenägu :D, eks sedagi annab korraldada!
Aga veel enne seda unenägu sirvin ma arvatavasti peas läbi möödunud nädala sündmusi ja teen kokkuvõte: mida me sel nädalal õppisime? Esiteks: mu keel on jätkuvalt mu suurim vaenlane, teiseks - töönädal saab palju kiiremini otsa, kui esmaspäevaõhtu on sisustatud...ja ma ei teagi rohkem, vast see veel, et kui oled teiste vastu aus, siis on endalgi uhkem tunne