Täna ma tahaksin OLLA...

Ma ei ole tõlk, ja ma ei ole ka teab mis kirjutaja. Sõna "kirjanik" ma siinkohal ütleksin hoopis mainimata. Ma ei ole isegi õigekirja vaadates keegi, jes võiks midagi kirjutada. Aga mul oli õnn olla laps. Ja ma mäletan seda õhtut samahästi kui oleks see just juhtunud.
Isa tuli raamatukogust. Ta võtis kotist raamatu ja näitas seda mulle: Näe, mis ma sulle tõin!
Raamat oli tumeroheliste paksude kaantega. Keskel oli pisut kollakas pilt. Ma polnud kunagi nii ilusat raamatut näinud.
Tänapäevalapsed ei saaks ilmselt minust aru. Sest tänapäeva raamatupoe lettid on nii kirjud, et raske on kindlal meelel valida ühte raamatut, mille kohta oleksid võinud julgesti öelda "kõige ilusam"! Ning raamatuid ostetakse/saadakse ...igatahes saavad nad otsekohe sinuomaks. Raamatukoguraamat lastetoa riiulil on vist üldse haruldane nähtus.
Kuid minul vedas. Minu lemmikraamat, milleks tol kaugel õhtul esmakordselt nähtud ja siis veel tundmatu "Smaragdlinna võlur" pidi saama, ei tüütanud mind kunagi ära. See raamat tekkis minu tuppa alati just siis, kui ma tahtsin seda lugeda, lehitseda, imetleda. Ta ei saanud kunagi päris minu omaks, kuigi on mul külas olnud rohkem, kui ükski teine raamatukoguraamat eales. Olen teda liiminud ja lappinud, ning igakord tagastades lootnud, et järgmised lugejad on tema vastu sama head, kui mina.
Nüüd kui ma töötan lasteaias, ei väsi ma imestamas, miks pole seda raamatut olemas eesti keeles? Isegi võlur Oz ei ole meie laste hulgas eriti levinud. Ikka tuntakse Pipi't ja Karupoeg Puhhi. Nüüd ka Lottet. Aga kes tunneb väikest tüdrukut Dorothy't...veel vähem Elli't tema pisikese koeraga "Toto"? Keegi. Ning sellest on minul tihti lõpmata kurb. Ning ilmselt, kui seda raamatut pole tänapäevani keegi võtnud vaevaks tõlkida, lootus, et seda varsti tehakse on üsna üürike. Mida minusugusel hullul siis üle jääb? Tõlgin nii kuidas oskan ja niipalju kui jaksan. Niipaljugi, et saaks oma rühma lastelegi unejutuks lugeda. Eks näis, mis sellest välja tuleb.

Teadagi pärinebA. Volkovi Smaragdlinna võluri mõte hoopis L. Baumi Võlur Ozist. Ning seda on võimalik ka eesti keeles lugeda, kuid Smaragdlinna võluriga on lood hoopis viletsamad. Kunagi ammu olevat raadios olnud samanimeline kuuldemäng, keegi on ehk sellist multifilmigi näinud (mis on minuarust äärmiselt ebaõnnestunud), Rakvere teater olevat seda ka lavastanud kuid raamatuna pole ma Smaragdlinnavõlurit tõesti kohanud. Ja kui see ka eksisteerib, siis andke mulle palun andeks minu ebapädevus, sest niipalju, kui ma raamatukogude elektroonilises andmebaasis (lugeja.ee) pole sellest küül kipu ega kõpu.
Oletagem, et see raamat on isegi kusagil eesti keeles olemas, kui suure tõenäolisusega ehivad seda L.Vladimirski võrratud illustratsioonid. Just need ehtisid 1939 aastal esimest Smaragdlinnavõluri väljaannet ja just need on meeles igaühel, kes seda raamatut samapalju kui mina armastab.
Miks siiski Volkov mitte Baum?
Kuigi mõlemad raamatud on üsna sarnased ja on põhimõteliselt võimalik jutustada nende mõlema sisu enam-vähem ühtede ja samade sõnade abil on siiski olemas terve hulk erinevusi, mis eristavad neid kahte, need erinevused ei piirdu nimede ja mõningate detailidega. Emotsioonid, ja koguni mõned peatükid on täienisti erinevad. Kui originaali meeleolu on neutraalne siis Volkovi tõlgendus on hulga emotsionaalsem, südamlikum. Kirjeldused on põhjalikumad. On väga palju hüüdlauseid, mis originaalis puuduvad.
Vaatamata sellele, et Volkovi Smaragdlinnavõlur on ise ka sisuliselt tõlge on see omakorda tõlgitud paljudesse keeltesse: siin näiteks inglise- ja saksakeelne fänklubi.

Kui keegi tunneb huvi millised on täpsemalt erinevused Smaragdlinna ja Oz'i võluri vahel, võib tutvuda sellega wikipeedia artikliga või külastada venekeelset fanklubi, kus on üleval ka kõik antud seeria järjed. Mina aga teen enda rühmalastele väheke rõõmu ja tõlgin eesti keelde raamatu, ilma milleta ei kujutaks ma ette oma lapsepõlve.