Täna ma tahaksin OLLA...

Pilgutajate Lilla linn jäi seljataha. Teelised sammusid läände. Ellil oli peas Kuldne Müts.
Tüdruk täiesti juhuslikult pani selle pähe Bastinda Toas ega teadnud midagi selle võlujõust, kuid müts hakkas tüdrukule meeldima ja ta pani selle pähe.
Nad sammusid rõõmsalt ja lootsid jõuda Smaragdlinna kahe-kolme päevaga. Kuid mägedes, kus toimus nende lahing Lendavate Ahvidega eksisid nad ära, nad kaotasid õige tee ja läksid vales suunas. Nad kõndisid päevi ja päevi, kuid Smaragdlinna tornid ei paistnud ikka veel.
Toit oli otsakorral ja Ellimõtles tuleviku peale ja oli mures.
Üks kord, kui teelised puhkasid meenus tüdrukule hõbedane vile, mille kinkis talle hiirekuninganna.
"Mis oleks, kui ma vilistaksin?"
Elli vilistas kolm korda. Rohu seest kostus sahinat ja lagendikule jooksis välja põldhiirte kuninganna.
"Tere tulemast!" Hüüdsid teeliselt rõõmsalt aga Rauast Puuraidur haaras kinni Totsiku kaelarihmast.
"Milles asi, mu sõbrad?" Küsis kuninganna Ramina oma peenikese häälega.
"Me oleme teel tagasi Smaragdlinna Pilgutajate riigist, kuid me eksisime ära." Ütles Elli. "Aita meid leida teed!"
"Te kõnnite täitsa valele poole." Ütles hiir. "Varsti olete silmitsi mäestikuga, mis ümbritseb Guudvini Riiki. Siit Smaragdlinnani on pikk tee, päevad ja päevad kõndimist."
Elli kurvastas.
"Ja meie mõtlesime, et varsti näeme Smaragdlinna!"
"Miks kurvastab inimene, kelle peas on Kuldne Müts!" Küsis hiirekuningannaüllatudes. Vaatamata oma väiksele kasvule oli temas haldjate verd ja ta teadis niimõndagi igasuguste võluasjade kasutamisest. "Kutsuge välja Lendavad Ahvid ja nad toimetavad teid kuhu vaja."
Kuuldes Lendavatest Ahvidest hakkas Rauast Puuraidur värisema ja Hirmutis tõmbus kokku kõhedusest. Arg Lõvi raputas tihedat lakka.
"Jälle Lendavad Ahvid? Ei tänan väga! Olen nendega piisavalt tuttav ja mulle need elukad on hullemad, kui mõõkhambulised tiigrid!"
Ramina hakkas naerma:
"Lendavad Ahvid teenivad kuulekalt Kuldse Mütsi omaniku. Vaadake mütsi voodri peal on kirjas, mida tuleb teha."
Elli uuris mütsi voodrit.
"Me oleme päästetud, sõbrad!" Hüüatas ta rõõmsalt
"Ma eemaldun!" Lausus kuninganna hiir suursuguselt. "Meie sugu ei ole Lendavate Ahvidega sõbrajalal. Head aega!"
"Head aega! Aitähh!" Hüüdsid teelised ja Ramina kadus silmist.
Elli hakkas lugema mütsi voodrilt võlusõnu.
"Bambara, tšuffaara, looriki, jooriki..."
"Bambara, tšuffaara?" Küsis imestades Hirmutis.
"Ah, ma palun, ära sega." Palus Elli ja jätkas: "Pikaapu, trikaapu, skooriki, mooriki..."
"Skooriki, mooriki..." Sosistas Hirmutis
"Tulge minu ette Lendavad Ahvid!" Hüüdis Elli kõvasti ja taevas juba kubises Lendavatest Ahvidest.
Teelised taganesid tahtmatult, meenutades oma eelmist kokkupuudet Lendavate Ahvidega. Kuid parv maandus vaikselt ja Ahvide Juht - Uorra kummardas Elli ees aupaklikult.
"Mida käsite meil teha, Kuldse Mütsi omanik?"
"Viige meid Smaragdlinna!"
"Saab tehtud!"
Vaid üks hetk ja teelised olid kõrgel õhus. Lendavate Ahvide Juht ja tema naine kandsid Ellit. Rauast Puuraidur ja Hirmutis istusid ratsa Ahvide seljas. Mitu tugevamat ahvi haarasid Lõvi; üks noorem ahvike kandis Totsikut, koerake haukus tema peale ja üritas hammustada. Algul oli teelistel hirm, kuid peagi rahunesid nad maha nähes, kui kindlalt tunnevad ennast ahvid õhus.
"Miks te allute Kuldse Mütsi omanikule?" Küsis Elli.
Uorra jutustas Ellile loo sellest, kuidas mitu sajandit tagasi lendavate ahvide sugu solvas võimsat haldjat. Karistuseks tegi haldjas Kuldse Mütsi. Lendavad Ahvid peavad täitma kolm Kuldse Mütsi omaniku soovi, peale seda omaniku valitsemisjõud kaob. Kuid kui Müts läheb kellegi teise kätte, saab ta jälle Lendavaid Ahve käsutada. Esimeseks Kuldse Mütsi omanikuks sai haldjas, kes selle tegi. Pärast seda vahetas Müts palju kordi omanikke, kuni lõpuks sattus kurja Bastinda ja temalt Elli kätte.
Tunni aja pärast ilmusid nähtavale Smaragdlinna tornid ja Ahvid maandusid ja teelised tundsid taas jalge all kollastest tellistest teed.
Parv tõusis õhku ja kadus silmist.
Elli helistas kella. Värava avas Faramant ja imestas kohutavalt.
"Te olete tagasi?"
"Nagu näete!" Vastas Hirmutis väärikalt.
"Kuid te ju läksite Lilla riigi kurja nõia juurde?"
"Me käisime tema juures." Vastas Hirmutis ja lõi tähtsa näoga jalutuskeppiga vastu maad. "Kuigi ei saa öelda, et me oleksime sealt lõbusalt aega veetnud."
"Ja te läksite ära Lillast riigist ilma Bastinda loata?" Päris Väravavaht
"Aga me ei küsinudki tema luba." Jätkas Hirmutis. "Kas teate, ta ju sulas ära!"
"Kuidas? Sulas ära!? See on imeline, suurepärane uudis! Kes sulatas ta?"
"Elli loomulikult!" Vastas Lõvi uhkelt.
Väravavaht kummardas Elli ees, juhatas teelised oma tuppa ja pani neile taas ette juba neile tuttavad prillid. Ja jälle kõik ümberringi muutus ja hakkas kiirgama pehmet rohelist valgust.