About Me

My photo
Want to know more about me, my hobbies and life you ae welcome to my Instagram page ""hundiina"" which is way more actual and real-time. At the moment working on improving my spanish and using my blog here mostly for that.

Blog Archive

Monday, September 28, 2009

...Sinilindude juures

Täna juhtus kummaline asi. Ma tulin töölt ja olin enneolematult väsinud, käed ja jalad olid rasked, justkui rauast. Läksin magama.
Sellele mis minuga juhtus eelnes terve rida segaseid unenägusid: inimesed, keda ma pole aastaid näinud, inimesed, keda ma pole kunagi näinud, koolimajad, mis meenutasid ladusid, külmikud, mis meenutasid autovrakke...ühesõnaga tavaline väsind inimese unenägude poppurii. Kuid korraga olin ma selles majas. Heledad seinad, aknad ilma kardinateta. Tundsin ennast nagu kodus, kuigi see polnud minu kodu. Kõik mu meeled töötasid. Ma avasin terassiukse ja tundsin jala all märgi veidi karedaid laudu. Taevas sõuavad tumesinised pilved. Jõuan mõtelda sellele, kui maaliline see on, kui mulle jõuab kohale, et see pole minu kodu. Ma ei ehmata, ma lihtsalt imestan, mida ma siin teen? Lähen tuppa tagasi ja peaaegu usun, et ma kohe ärkan. Midagi ei juhtu. Ma tean täpselt, kus on mu kaamera...kui ma saan pildistada neid pilvi, siis kindlasti jäävad pildid kaamerasse isegi, kui ma peaksin ärkama. Lähen teisse tuppa ja võtan kaamera oma kotist. Lähen jälle terassi poole. Vajutan silmad kinni, peas mõte: kui see on uni, siis ei saa ma ju tunda käe all ukselinki, või vähemalt saan ma aru, et see on uni... Ma teen katse, ukselink on jahe ja liiga sile, et kuuluda mõne teise ukse külge. Vajutan lingi alla, teen ukse lahti peas mõtte, et see ongi päris, see ei saa olla uni. Tunnen märja mulla lõhna... ma pole kunagi unes lõhna tundnud, peagi seguneb selle lõhnaga veel teinegi: keegi teeb kõrvalmajas suitsu. Vaatan metsa poole ja näen... IMELISI SINISEID LINDE! Need on mingisugused paradiisilinnud, neil on punane pealagi, valge rinnaesine ja pikk sinisulgne saba. Nad Nõeluvad ühe puu otsast teise puu otsa, maanduvad korraks majaräästa all. Seal on ka nende pojad! Ma üritan neid pildistada, kuid nagu ikka, pildid jäävad udused, kadreering annab soovida. Viskun selili, et parimat kaadrit saada. Mul ei ole aega tehtud pilte kontrollida, ma tean, et nad ei jää siia enam kauaks. Pildistan neid veel, veel, veel...
Majast kostab pillimängu: ma pean minema tagasi sisse, ma tean, et mind oodatakse. Lähen tagasi sisse. See ei ole uni, unenägusid vaid nähakse, mina aga tunnen seda oma ihul, kuulen, haistan, katsun... ärkan ülesse. Käed ja jalad valutavad, kuigi ma pole täna midagi füüsiliselt koormavat teinud.
Ma pole iialgi nii selget unenägu näinud. Üritan jälle unne vajuda, laske mind tagasi, sinilindude juurde! Asjata...
Ma kardan vaadata oma kaamerapilte...

0 comments: