Täna ma tahaksin OLLA...

Selline ajalooline hetk 09.09.09...kell 9 läbi 9 minutit istusin mina: Helena (ma loodan, et see olen ikka mina)hommikuringis oma rühma lastega ja rääkisin nendega sellest imepärasest numbrite kombinatsioonist. Rääkisin sellest aga mõtlesin hoopis muust. Ma mõtlesin kõige pikkemast liivarannast ja roosast taevast selle kohal, nagu keegi oleks kallanud sellesse veini ning muutnud selle sama peadpööritavaks, kui vein; mõtlesin soojast ruudulisest päevatekist, helendavatest käevõrudest, märkidest, magnetitest ja tuhandest kohtadest mida peaks oma elujooksul külastama... Ma ei tea kuidas on võimalik olla meeletult õnnelik ja südamepõhjani õnnetu ühekorraga, poleks iial arvanud, et see on võimalik. Aga tuleb välja, et on. Eile selgus üks tähtis asi: selgus, et ma polegi päris hull ja kõik see, mida ma olen viimasel ajal tundnud ja enamasti luuludeks pidanud või oma haiglase kujutlusvõime arvele kandnud polegi üldse kärbseseente ega ka muude hallutsinogeenide tekitatud (mitte, et ma midagi sellist pruukinud oleksin, aga ma ei olnud enam mitte milleski kindel), vaid eksisteerib sellisel kujul, millele ma oma tagasihoidlikkes unistustes ei julgenud isegi mitte loota. Kuid ometi selliseid asju ei juhtu ju päriselus, vähemalt minu päriselus mitte? Käes on eksistentsionaalne kriis: see olen ju ometi mina, kes istub siin ja tajub kõike seda? Tegemist pole mitte kellegi muuga, kui minuga...ja minuga juba midagi sellist naljalt ei juhtu.
Viimasel ajal olen kuulanud Hellawes't. Pean tagantjärgi peaaegu tähenduslikuks, et algselt oli Hellawes Thomas Malory romaani teisejärguline tegelane...täpsemalt siis nõid, kes üritas endasse asjatult armuma panna Sir Lancelot'i. Hellawes'i laulud on tõesti imepärased, sügava mõte ja absoluutselt jäljendamatute riimidega. Mulle hakkab tunduma, et tema loitsud toimivad sedavõrd hästi, et näen nüüdseks oma nägu pea' igas neist.
On tõesti olemas selliseid teid, mis tagasi ei vii,nii ma nüüd valvan meretõusu võõras sadamas. Tuul pettis ära mu purjed, vaibudes igaveseks ja vesi on nüüd peegelsile. Sooviksin muutuda siidiseks juustepaelaks kellegi teise juustes, rännata su poole teadmata, mis on hirm. Siidina on kerge langeda kallitesse kättesse. Meenuta mu nime, puduta käega. Ma oleksin läinud sinu poole mööda merepõhja, kuid mu vana kompase osuti on ära murdunud, purjed on kulunud aukudeni lõõskavast päikesest ja ka tuul ei soosi mind. Tuul, vennake, miks oled sa pahane mu peale...ma matan endasse kurbuse ja pärjan nukrust, üle merelainte naljalt ei jookse...meenuta mu nime. Kolmas aasta ma hüüan, kuidvastuseks on vaid kaja, tuul pettis mu ära ja peitis su jäljed kuid sinu pilgu hõbedat ei unusta ma kunagi ja rinnus on jäine merevesi.
Kui need pole võluväge täis sõnad, siis pole võlusõnu olemaski! Elu läheb edasi ja kuigi ma olen niisama õnnetu kui õnnelik, minu huvides on praegu keskenduda õnnele.
Nii, et ma naeratan ja elan oma elu, see on lausa imelik, kuidas mõni muusikapala saab katuse sõitma panna :)

Et seda laulu kuulata vajuta siia