Täna ma tahaksin OLLA...

Aitab niisama plõksimisest, tule fotoklubisse!







Fotoklubi mõtteid oleme mõlgutanud juba mitu aastat, ja nüüd siis on mõtteid kogunenud juba nii palju, et kauem neid endale hoida ei olnud võimalik. Niisiis 5. jaanuaril on kõik huvilised lahkesti palutud hetkel veel nimetu fotoklubi esimesele koosolekule!

Miks peaks hakkama koos käima?

Kindlasti on paljudel meist alati kaasas fotokaamera. Digitaalfotograafia tegi pildistamise igapäevaseks asjaks. Me kõik pildistame, meil kõigil on olemas veebialbumid ja lemmikpildid nendes. Kuid igal vähegi tõsisemal tegevusel ja hobbil peaks olema väljund, mis hoiaks ära huvi soiku jäämise. Jah, oma pilte enda arvutisse toppimine ja nende pereringis vaatamine on igati tore ja tervislik tegevus, kuid kindlasti on kõigil olemas ka pilte, mida oleks mõtet ka suurema ringiga jagada… ja kui veel pole, siis klubi tegevuste raames hakkab neid ju ometi tulema. Fotoklubis näeme suurepärast väljundit meie fotograafia kirele.

Kui inimene, kes on klõpsutanud pilte teha 10 aastasest saadik, kui venna käest oma esimese fotoka sain, võin omast käest kinnitada, et ükskõik kui suur ka pole teie fotograafia huvi, takkerdub see ikka kas ajapuudusesse või lükatakse homse varna. Koos pildistamas käia ja tulemusi võrrelda, koos kogemusi jagada, koos ülesandeid täita – need on need asjad, mis teevad pildistamise veelgi huvitavamaks. Paha ei tee ka väike võistlusmoment … aga rohkem mõtteid ma siin siiski ei avaldaks, ütleks vaid niipalju, et neid jagub!

Mida on vaja, et hakata fotoklubi liikmeks?

Soovi. Mingit keelelist ega vanuselist piirangut klubil ei ole. Kui on olemas soov ja tahe, siis kõik muu pole takistuseks. Fotoaparaadi olemasolu ei teeks siiskii paha, sest, millegagi tuleb hakata pilte tegema, kuid ei pea see üldsegi olema uhke peegelkaamera. Tihtipeale just tavaliste kompaktkaamerate omanikud tulevad lagedale paremate piltidega juba seepärast, et kompaktakaamerad on tehtud võimalikult inimsõbralikuks ja nende kasutamine ei vaja erilisi teadmisi fotograafia valdkonnast. Lõppude lõpuks milline kaamera sul ka ei ole, pilti teeb ikkagi inimene selle taga. Kindlasti on kõik vähemalt kord elus ka mobiiliga täiesti arvestatava klõpsu teinud.

Kui keegi teist mõlgutab mõtet endale kallima fotoaparaadi soetada, siis fotoklubi tegevused oleksidki heaks proovikiviks, kus võiks enne katsetada oma vanast kaamerast kogu võimaliku välja pigistada ja vaadata, kas väljaminek on üldse vajalik.

Mida täpsemalt teeme?

Hakkame kord nädalas koos käima ja oma fotograafiaoskusi jagama ja arendama. Ja selleks on sadu võimalusi. Nagu juba öeldud mõtteid on palju, oleks vaid kellega jagada. Kindlasti tegeleme fotograafia tehnilise ja kunstilise poolega, teeme ühisprojekte. Loodetavasti valmib ka mõni fotonäitus. Tehnilisest poolest veel nii palju, et juba on valmimisel fotoklubi kodulehekülg, kus leiab infot meist ja meie tegemistest. Peagi loodame seal näha ka teie pilte. Kodulehekülg asub aadressil www.foto.robi.ee - Veel nimetu fotoklubi

Kes meid õpetama hakkab?

Eks elu õpetab. Koos jagame teadmisi ja koos õppime, pole välistatud, et kunagi kutsume külla ka mõne külalisesineja. Omalt poolt võin jagada veidi fototöötlusoskusi, sai ju ka mõnel koolitusel käidud. Aga eks täpsemalt selgubki kõik kohapeal. Kus loodame teid kogu südamest kohata!

Kui ma kirjutaksin postitusi MLIA'sse, siis üleeilne oleks välja näinud niisugune:

Today I came home and discovered a bird's poo on my nightstand. I am still confused. MLIA

Ma kartsin et leian kusagilt surnud tihase...aga ei, no body, no crime...exept there kinda was a crime commited. Tuleb välja, et see lendav põrsas lendas sisse mu praokilolevast aknast istus lambi peale, jättis mu öökapile junni ja lendas siis välja. Kui see on tänu selle eest, et ma neid toidan, siis peaksin äkki toiduportsioneid kärpima? Muide köögiaken on hoopis teiselpool maja.

Oleksin pidanud hakkama häirekella lööma juba kaks aastat tagasi, kui noomisin tööl ühte last, ei mäleta, millega too hakkamagi oli saanud, kuid dialoog nägi välja umbes selline:

Helena: Noom, noom, noom! Nii ju ei tohi!
Tegelinski: Moss, moss, moss...vaikus
Helena: Noom, noom, noom...Nii ju ei saa!
Tegelinski: Moss, moss, moss...vaikus
Helena: Noom, noom, noom! Paha poiss!
Tegelinski: Aga sina, aga sina...aga sina oled TIBI!

Mis sa sellise süüdustuse peale ikka kostad, naerad vaid. Tibi? Aga miks selline etteheitev suhtumine tibidesse. Tibide elu poe kergemate killast. Mäletan väga hästi kuidas meil ühikas üks tibi ei saanud magama minna, kuna küüned oli vaja korda teha. Küünte tegemine võis kesta kella kolmeni öösel. Hommikul ärgati ka tund aega varem, sest meik oli vaja peale panna. Ja teksapüksid pesti kolm korda puhtaks, kuna kuivatades neid radikal venisid nad ühest kohast torukujuliseks vms. Ei äge. Ma lihtsalt ei oskaks sellise asja peale tullagi. Tibi ei saa rahulikult puude varju jalutama minna, ta peab pidevalt juukseid kätega pühkima, sest kui tibi nii ei tee, siis maandub otsekohe tema peas 16 puuki ja, mõtle vaid, hakkavad tema peal ROOMAMA! Paljajalu tibi suvel ei jaluta, sest pediküür maksis 350 krooni. Kuid kaks hooaega järjest ühtesid ja samu plätusid kanda loomulikult ka ei saa, sest nad onju nii vanad!
Eile kolasin oma ehetekarbis ja leidsin oma vana nabaneedi. Ma pole seda juba kolm aastat kandnud, sest vahepeal olen oma nabaga tulest ja veest läbi käinud. Kord, kui olin proovinud seda august läbi pista avastasingi, et auk on kinni kasvanud. Mis teha. Kinni, siis kinni.
Eile aga mõtlesin proovida veel korra, lihtsalt pulli pärast. Ja oma imestuseks avastasin, et ei ole ta midagi kinni kasvanud. Täiesti läbitav auk on. Nii, et mu nabaneet on tagasi :P. Kui see teeb minust tibi, ilmselt ma siis olengi...oleksite te mu punaseid kontsakingi veel näinud. Woaaaa...:P ...Ja mu pidzaamapüksid on ka roosat värvi ja juuksed on lokkis...ja kas ma mainisin nabaneeti? Nii ma siin olengi kodus haige: seltsiks roosad pidžaamapüksid ja kontsakingad, nabaneet ja lokid. Kui see ei ole tibilik, siis ma ei tea, mis on :P

Ei mingit halamist täna. Ilusat Mardipäeva kõigile. Lapsepõlves oli see ikka tõega üks parimaid päevi aastas. Seda tähistati Vokas tõesti suurejooneliselt.Tasus vaid minna 9.novembri õhtul asula vahele ja nägid, kuidas elu kubises. Mardilaul kõlas igast ilmakaarest. Ja tegu polnud kaugeltki ainult lastega. Mõned napsused mardisandid laulsid veel k'ige valjemini... "Elagu Mardid!", sooviti teineteisele.
Mardipäevaks ettevalmistamine võis alata juba oktoobris, sealjuures oldi ikka tõeliselt leidlikud. Kartongist kitarrid nööridest keeltega, karusnahksed habemed, paberkotidest maskid... midaiganes! Ja loomulikult ka repertuaar ise: olgugi, et Mardiõhtu TOP 10 esikohtadel paiknes alati Põdral Maja või Mutionu laul, võis sealt samahästi leida ka näiteks ABBA surematuid hitte: nagu näiteks "Money, money!" oli seesama money ju mardisantide enimihaldatud and. N.ö. soodsate korterite leidmiseks kasutati Mardiraadiot. Ja peaks mainima, et info liikus välgukiirusel. Teineteisest mööduvad mardisalgad vahetasid infot a'la sinna ärge minge, sealt antakse õunu, või minge 15'sse, sealt sai krõpse.
Minu enda sissekäik oli alati kuulus sellepoolest, et esimesel korrusel elas üks onu, kes ei mäletanud mitte kunagi, et käes on Mardipäev. Loomulikult polnud tal komme ostetud ja Martide rahakott muutus korraga paksemaks. Üleüldse võib nendest paljudest ja paljudest korteriomanikest Vokas sadu lugusid rääkida. Aegajalt juhtusid mõne eriliselt värvika tegelase otsa: mõni lõi koos Martidega tantsu, mõni luges loengut tervisliku eluviisi kohta (Ärge te jumala pärast komme sööge, siin teile pihutäis ube! Ja kui tahate elada nii vanaks kui mina "Ei tädi, me ei taha!"...siis ainult keedetud karulid...ilma soolata!), mõni tõi kingiks kottitäie õunu (Jälle õunad!), mõni ehmatas ja iga aasta leidus vähemalt üks, kesüritas mardisantidele selgeks teha, et mardipäev on ju tegelikult homme!
Kulda väärt mälestused!
Ja täna olen ma jälle mardisant. Lasteaia lastele on kõigile habemed ja punased ninad maalitud, külastatud on Vaivara vallavalitsus, Vaiko, ja koolimaja. Sinimäe poodi külastasime ka, kuid tulime sealt välja suht nördinult. Juba teist aastat järjest siseneme poodi. Peab ütlema, et lapsed on tõeliselt imetlusväärsed, kuid poemüüjate jaoks ei tähenda see sooja ega külma. Nemad peavad ju oma tähtsat monopolyt ajama. Poes on üks klient (mainime siis ära ka, et tegu on ühe onkliga, kes päevad läbi poe ja kodu vahet jalutab), kes hea meelega isegi mardisandikesi imetleks, kuid oh ei. Seda võimalust talle ei anta ja päritakse meeleheitlikult, mida ta soovib, ja kui palju ja millist värvi jne, terve aeg, kui lapsed üritavad neile oma kauaõpitud luuletusi esitada. Lõpuks antakse kommi ka, igaühele pihku, et jumala eest rohkem kotti mitte panna. Kallid Sinimäe poetöötajad, kas siis niimodi hoitakse kinni potentsiaalsest klientuurist? Igatahes meie otsustame järgmisel aastal selle peatuse vahele jätta. Kõik teised kohad ootavad meid ju niikuinii pikkisilmi :).
Enda nina ma seekord punaseks ei värvinud, aga polnud ka erilist vajadust, kuna mind tabas järjekordne nohutõbi, mistõttu on nina niigi piisavalt punane. Mardijooksud joostud, lähentöölt varem koju, et avastada seal, et olen terve päev pahupidi kampsuniga ringi pralletanud, einoh... ehtne mardisant!
Õhtul jõuab ports Mardisante ka korteri ukse taha. Siin pole küll erilise maskeeringuga vaeva nähtud, ilmselt ka sellepärast, et tegu on küla ainsa mardisalgaga ja kõik nii ehk naa teavad juba, kellega on tegu. Igaastased mõistatused, millest oma häbiks oskan vastata vaid paarile. Ikka annan neile ka natukene raha, meenutades, kui hea meel meil endil alati taskuraha üle oli ja lähen magama teadmisega, et mardipäev on sel aastal korda läinud.

Igatahes on mõni päev nagu päev ikka, nagu 22 tuhat päeva just enne sedasama päeva, ja miski ei ennusta tormi. Kuid ärge laske ennast ära petta. Just selles tavalisuses peitub midagi reetlikku. Midagi sellist, mis tõmbab maapinna jalge alt ja hetke pärast võite avastada ennast hõljumas keset kõikehõlmavat tühjust (neile teie hulgast, kes on eluaeg unistanud kosmonaudiks saada võib see tunduda meeldiva üllatusena - tervitage siis Gagaarinit ka minu poolt, kuid näiteks mulle on alati meeldinud tähistaevas just sellisena, nagu see paistab Maa pinnalt). Ja kopsud on täis karjet, kuid pole kedagi, kes seda karjet kuuleks. Nii sa siis vaikid ja sõtkud oma rada läbi selle tühjuse lootes, et kusagilt sealt hakkab midagi koitma.
Tore. Ja elu on justkui tavaline, ja midagi pole justkui muutunud... paar tehisnaeratust vähem, paar tehisnaeratust rohkem...keegi ei tea, et tegelikult oled lootusetult puntras.
Aga tehisnaeratustel on üks kummaline omadus. Nimelt ka need on reetlikud. Mu vanaisa ütles mulle kunagi, et tänapäeval ei tohi oma P'd ka usaldada (vabandage mind palun mu labasuse eest) ja loomulikult on tal õigus. Tehisnaeratustega on see oht, et kui neid piisavalt kaua harrastada ei saa lõpuks isegi aru millised neist on teeseldud ja millised mitte. Ja kes teab, võib olla juba homme sigineb kümne teeseldud naeratuste hulka ka üks siiras?
Täna on just selline päev. Ja kirja Sigatüükast ilmselt ka ei tule. Jääb üle vaid peksta segast: Lõunapolitseiprefektuur tabas arvutitagant umbjoobes naisterahva...miks Lõuna? Õhtusöögipolitseiprefektuur kõlab veel labasemalt...

Minu soovitus teile: Just click away from this page...for your own safety. Anywhere... Et jääda stiilitruuks sobiks siia mõni link mingile eriti jaburale saidile. Küsisin K'lt, mis on kõige jaburam sait? See on tema vastus:
www.4chan.org
Kord ühes koomiksis öeldi, et kui tulnukad tuleksid maad vallutama, siis nad alustaksid netist ja teine ütles selle peale, et kui nad komistavad 4chani otsa, siis nad hakkavad kartma ja põgenevad... lasen teil selle väite õigsust endal kontrollida. Ma olen ise ju teadagi tulnukas sellel planeedil, ma igaks juhuks ei riski.