Täna ma tahaksin OLLA...

Ei mingit halamist täna. Ilusat Mardipäeva kõigile. Lapsepõlves oli see ikka tõega üks parimaid päevi aastas. Seda tähistati Vokas tõesti suurejooneliselt.Tasus vaid minna 9.novembri õhtul asula vahele ja nägid, kuidas elu kubises. Mardilaul kõlas igast ilmakaarest. Ja tegu polnud kaugeltki ainult lastega. Mõned napsused mardisandid laulsid veel k'ige valjemini... "Elagu Mardid!", sooviti teineteisele.
Mardipäevaks ettevalmistamine võis alata juba oktoobris, sealjuures oldi ikka tõeliselt leidlikud. Kartongist kitarrid nööridest keeltega, karusnahksed habemed, paberkotidest maskid... midaiganes! Ja loomulikult ka repertuaar ise: olgugi, et Mardiõhtu TOP 10 esikohtadel paiknes alati Põdral Maja või Mutionu laul, võis sealt samahästi leida ka näiteks ABBA surematuid hitte: nagu näiteks "Money, money!" oli seesama money ju mardisantide enimihaldatud and. N.ö. soodsate korterite leidmiseks kasutati Mardiraadiot. Ja peaks mainima, et info liikus välgukiirusel. Teineteisest mööduvad mardisalgad vahetasid infot a'la sinna ärge minge, sealt antakse õunu, või minge 15'sse, sealt sai krõpse.
Minu enda sissekäik oli alati kuulus sellepoolest, et esimesel korrusel elas üks onu, kes ei mäletanud mitte kunagi, et käes on Mardipäev. Loomulikult polnud tal komme ostetud ja Martide rahakott muutus korraga paksemaks. Üleüldse võib nendest paljudest ja paljudest korteriomanikest Vokas sadu lugusid rääkida. Aegajalt juhtusid mõne eriliselt värvika tegelase otsa: mõni lõi koos Martidega tantsu, mõni luges loengut tervisliku eluviisi kohta (Ärge te jumala pärast komme sööge, siin teile pihutäis ube! Ja kui tahate elada nii vanaks kui mina "Ei tädi, me ei taha!"...siis ainult keedetud karulid...ilma soolata!), mõni tõi kingiks kottitäie õunu (Jälle õunad!), mõni ehmatas ja iga aasta leidus vähemalt üks, kesüritas mardisantidele selgeks teha, et mardipäev on ju tegelikult homme!
Kulda väärt mälestused!
Ja täna olen ma jälle mardisant. Lasteaia lastele on kõigile habemed ja punased ninad maalitud, külastatud on Vaivara vallavalitsus, Vaiko, ja koolimaja. Sinimäe poodi külastasime ka, kuid tulime sealt välja suht nördinult. Juba teist aastat järjest siseneme poodi. Peab ütlema, et lapsed on tõeliselt imetlusväärsed, kuid poemüüjate jaoks ei tähenda see sooja ega külma. Nemad peavad ju oma tähtsat monopolyt ajama. Poes on üks klient (mainime siis ära ka, et tegu on ühe onkliga, kes päevad läbi poe ja kodu vahet jalutab), kes hea meelega isegi mardisandikesi imetleks, kuid oh ei. Seda võimalust talle ei anta ja päritakse meeleheitlikult, mida ta soovib, ja kui palju ja millist värvi jne, terve aeg, kui lapsed üritavad neile oma kauaõpitud luuletusi esitada. Lõpuks antakse kommi ka, igaühele pihku, et jumala eest rohkem kotti mitte panna. Kallid Sinimäe poetöötajad, kas siis niimodi hoitakse kinni potentsiaalsest klientuurist? Igatahes meie otsustame järgmisel aastal selle peatuse vahele jätta. Kõik teised kohad ootavad meid ju niikuinii pikkisilmi :).
Enda nina ma seekord punaseks ei värvinud, aga polnud ka erilist vajadust, kuna mind tabas järjekordne nohutõbi, mistõttu on nina niigi piisavalt punane. Mardijooksud joostud, lähentöölt varem koju, et avastada seal, et olen terve päev pahupidi kampsuniga ringi pralletanud, einoh... ehtne mardisant!
Õhtul jõuab ports Mardisante ka korteri ukse taha. Siin pole küll erilise maskeeringuga vaeva nähtud, ilmselt ka sellepärast, et tegu on küla ainsa mardisalgaga ja kõik nii ehk naa teavad juba, kellega on tegu. Igaastased mõistatused, millest oma häbiks oskan vastata vaid paarile. Ikka annan neile ka natukene raha, meenutades, kui hea meel meil endil alati taskuraha üle oli ja lähen magama teadmisega, et mardipäev on sel aastal korda läinud.