Täna ma tahaksin OLLA...

Ei noh, sellist hommikut, nagu täna, pole mul juba ammu ette tulnud. Mitte just eriti meeldiv on ärgata selle häiriva, kusagilt kuklast kumava tunde peale, et magatud sai justkui pisut kauem, kui olnuks tarvis. Veel ebameeldivam on aga avastada pisut liiga heledas hommikuvalguses, et kellanumbrid on juba justnii kaugel, et õige asi oleks juba pool tundi tööl olla ja sugugi mitte sooja tekki all, mis nüüd juba veidi liigagi energiliselt lae poole sööstab. Ja antud hetkel pole enam mingit tähtsust sellel, et sa oled omaarust äratuskella isegi varajasemaks sättinud, et hommikul rahulikult välja mõelda, mida selga panna, sest nüüd lendavad selga täiesti juhuslikud riideesemed... õigemini nad oleksid seda teinud, kui seda neil keegi oleks rahus...kuigi jah, rahu pole siin ikka õige sõna küll...teha lasknud. Ei. Kus sa sellega! Sest telefon, mis äsja oma äratuskellarolli nii pentsikult ignoreerinud oli ärkas viimaks ellu, tõsi küll selleks, et minuga kommunikeeruda. Ning sa vastad järjest nii umbes seitsmeteiskümnele kõnele ja üritad viisakalt selgitada esmalt oma naaberrühmast kolleegile, seejärel lastevanematele, kes just täna nagu kiuste ilmuvad kohale kell seitse, kuigi tavaliselt ei ole neist veel kell kaheksagi jälge, seejärel teisele kolleegile, kellele lapsevanemad omakorda on juba helistanud, seejärel veel mingitele vanematele: ET EI, MIDAGI EI OLE KORRAST ÄRA, MA LIHTSALT MAGASIN SISSE JA MA JOOKSEN JUBA! Samal ajal üritad sa hammastega mingeid suvalisi pükse jalga venitada (otseloomulikult osutuvad need kitsateks teksasteks, mida kahe käegagi annab jalga venitada), ühe käega sorid sa sahtlis sokkide järele (jumal tänatud, et sokikasti olen ma hiljuti korrastanud), tuletad meelde, mis oli see asi, mida sa kindlasti pidid kaasa võtma: jajah...meremehemüts, ainult, et kus see on? Selga vest ja jalga saapad ja uksest välja... tõmbad kapuutsi pähe, sest su soengut pole ollagi ja avastad, et see on mõttekas veel ka teisel põhjusel: väljas on koerailm, ja sa oled riides kui Londoni suvitaja...äge!
Lasteaia poole joostes jõuad veel seletada paarile möödaminejale, et sa oled tõesti sisse maganud (see juhtus teist korda viie aasta jooksul ja terve KÜLA on asjaga JUBA kursis!)
Jõuad lõpuks tööle, vaatad esimest korda peeglisse. Okei, soenguga oleks võinud ka halvemini minna, aga paraku pole meremehemüts ainuke asi, mille sa kaasa pidid võtma. Statiiv oli ju ka. Selge, võimalik, et selle probleemi jõuame kuidagi ära lahendada telefoni teel... Ega rohkem sulle mõtlemiseaega ei antagi: nüüd on vaja tegeleda peatselt algava Laulukaruselli viimaste ettevalmistustega. Midagi ei tohi maha unustada: CD' plaadid, tamburiin, kostüümid, muusika õpetaja tuleb üles korjata teeristist, üks laps tuleb peale teisest bussipeatusest.

Ülejäänud pool päeva mööduvad kui keeristorm. Ja õhtuks on siiski mõnus leida ennast oma hubasest köögist, kus just sai valmis mõnus sidrunikirsikook. Premeerin ennast kannatanukest ühe tükiga, kuid esimese suutäiega avastan, et kook sai pisut liiga hapu...kui hea oleks seda parandada raputades peale tuhksuhkrut. Suurepärane mõte. Peagi nii lõigutud koogitükk kui ka ülejäänud kook on kaetud küllaldase veenva tuhksuhkrukihi poolt. See kihiseb imelikult. Lakun lusika puhtaks ja karjatan "Öäk! Sooda!" Naeran iseenda rumalust ja valmistan ennast moraalselt ette õõvastavaks vaatepildiks milleks on äsjaküpsetatud kook prügikastis. Jah. See on mu esimene untsus kook! Ja üks tõeliselt untsus päev. Kuid kotletid said head, ja meie lapsed said laulukarussellil häid kohti...
Ja homme saab olema parem, sest ma olen õhtuses vahetuses ja sissemagamine on väga vähetõenäoline.