Täna ma tahaksin OLLA...

Vabadus on see, mida inimesed on alati igatsenud. See on see teema, millest on igal ajal mõeldud, filosofeeritud, teoseid kokku kirjutatud. Mu lõpukirjandi teema oli seotud vabadusega, ja sellest ajast peale on mulle pähe kulunud üks kirjandite kuldsetest reeglitest: kõik üldistused on ohtlikud ja inimene, kes räägib kogu aegadest ja kogu inimkonnast ei tea tegelikult muhvigi.

Seega, kui see oleks minu kirjand oleks see juba esimesest lõigust alates aia taha läinud... kuid sellegipoolest... Kõik me ihaldame vabadust olgu siis füüsilist, materiaalset või suhtevabadust vaid selle pärast, et selle semantiline tähendus on midagi suursugust, romantilist ja väärikat. Tegelikkuses vaba olles ei pruugi me seda vabadust isegi märgata, hindamisest veel rääkimata. Sest reaalsus on nagu alati kujutelmast hoopis karmim. Reaalsuses tähendab vabadus vaid üksindust ja tohutut vastutusekoormat. Vabaduse teemal sügavamalt mõtiskledes soovib iga inimene siiski mingite raamidesse pandud olla, sest raamid tähendavad turvalisust ja garanteerivad kaitset. Ilus ja romantiline on muidugi olla vaba kajakas mere kohal, soojas suvetuules, kuid mõelgem nüüd selle sama vihmaveest nõretava näljase vaba kajaka peale, kes kükitab kusagil külma kivi otsas ja ei oma halli aimugi järgmisest söögikorrast ...

Aga jätaks korraks need sinitaevajutud ja tuleks maa peale tagasi ja pajataks natuke meie eelmise nädala ettevõtmistest. Kuna avastasime meie kasutuses olevaid odavaid/tasuta laevapileteid Soome laevakruiisile (täname sponsoreid kogu südamest ;)) otsustasime, et võiks mõne oma puhkuse päeva sisustada nii, et kasutakski need ära. Paraku tavaline laheületamisrutiin tundus natuke liiga tavaline ja otsustasime, et võiks seda teha hoopis ratastega. Et asi ikka veel huvitavam oleks otsustasime, et Tallinnasse lähme hoopis rongiga. See tundus juba erilise eksootikana, seega mõte meeldis väga.
Esmaspäeval väntasimegi ratastega Sinimäelt Auveresse. Ei olnud küll sugugi kindlad, et rong sellises jumala poolt hüljatud kohas peatusegi teeb, kuid paraku ta seda siiski tegi. Õnneks jõudsime kohale oma 10 sekundit varem, jnii, et jõudsime isegi üsna tobedal kombel ratas üle õla natukene ringi sebida selleks, et avastada, et rongi uksed avanesid hoopis teisel pool ja siis joosta ümber veduri kirudes ja vandudes. Eksootika missugune. Rongis oli isegi inimesi! Tegelikult oli seal isegi rattaid, seega avastasime kohe, et me polegi ainukesed hullud. Ma ei tea, kudas teil, kuid minul oli peas selge ettekujutlus sellest, kuidas meie eesti rongiliiklus eksisteerib vaid selleks, et vedurijuhtidele tööd pakkuda ja raudteed lumest puhtad hoida. Pingid võiksid seal sellegipoolest pehmemad olla. Aga huvitav teekond oli. Saigi erinevaid kohti näha ja tallinnasse tuulikutest möödumata... omamoodi.
Kohusetundlikult võtsime kaasa ka jalgrattakiivrid. Kuigi ma neid värgeldisi südamest vihkan kinnitati meile, et kui Tallinnas nendeta veel hakkama saab, siis Soomes on sellega karmid reeglid.Lõpuks ometi nägin Tallinnas K uue elamise ära! Päris vinge. Üürivad hetkel armsat ühetoalist korterit, kust me neid väga alatult kaheks ööks välja sõime.
Järgmisel hommikul läksimegi ratastega sadamasse, kus saime kokku R. vanemate ja onu perega, kes meiega kampa lõid. Ja olimegi varsti teisel pool lompi.
Rattastega minna oli tõeliselt hea mõtte. Kõik soosis seda ettevõtmist ja jala ringi kõmpides ei oleks ka kuhugile eriti jõudnud.


Nii aga veetsime linnas sellise ehtsa turisti päeva. Külastasime SeaLife'i, loomaaeda ning põhilisi vaatamisväärsusi.
Kusjuures ei sõitnud seal pea keegi kiivritega ning esimesel võimalusel panin ka enda oma võimalikult kaugele ära. Need meie kambast, kes ratastega ei läinud lõid aga lained kohalikkes kaubanduskeskuseid aegajalt helistades meile ja olles vaimustuses šoppamisvõimalustest. "Me saime 5 euro eest sokke!"
Nii, et päev oli igati vahva, kuigi mina isiklikult šoppama ei jõudnudki.

Tagasi kodumaal saime veeta veel veidi aega sõprade seltsis ja juba ootaski tagasitee. Niimoodi... saigi lühiülevaade tehtud, hea kunagi endalgi lugeda, meenutada... sest ega ma ju ometi oma tegemisi nii tähtsaks ei pea, ega laiale publikule pretendeeri. Aga jah allergikutel ei soovitaks siiski kuiva suveilmaga rongiga sõita. Rong tuhiseb mööda teed sellise kiirusega, et keerutab ülesse metsiku koguse õietolmu ja muud säärast. Minu õnnetuseks juhtusid veel paplid õitsema, vms, kuna valged tuustid hõljusid eetris ikka püsivalt ja pabertaskurätikute kulu oli ikka metsik (õnneks oli mul kaasas sajane pakk, kuid umbes pool tundi enne meie peatust sai seegi otsa, nii et võite ette kujutada, mis jubedus see oli... kuigi parem siiski ärge kujutage :))