Täna ma tahaksin OLLA...

Kuidas ma küll õieti sattusin sellele lehele! No kui kedagi peale minu see huvitab, siis ma võin ju öelda...täitsa võin kohe. Ei kuule vastust...kuid teate mis, mulle endale on see huvitav, seega vastangi: esiteks on vägapalju vahepeal juhtunud...aga ma kiirustan liialt...täna pole ju veel eriti midagi juhtunud. Välja arvatud see, et Semu ajas mind kell pool seitse õue. Ma muidugi lootsin, et Robil viskab tema niuksumine varem koppa ette, nii, nagu see oli eile...kuid kus sa sellega! Vinnasin ennast ülesse, tõmbasin riided selga (enamus pahupidi), silmi ei raatsinud eriti lahti teha lootes, et õnnesub selle jalutusmissiooni täita kuidagi nii, teate küll, und peletamata...(lootusetu üritus, aga iga kord loodad jälle, et see toimib). A võibolla täna see isegi tuli välja...ei tea, sest mis edasi oli, seda ma eriti ei mäletagi...mäletan, et Semu poetas lõpuks suure tirimise järel Embuse alleele ühe junni ja siis olime juba teel koju. Tee ääres seisis Angelina. Selle peale oli juba lihtsalt ebaviisakas mitte ärgata, ja ma ärkasingi. Kell oli seitse ja ta läks tööle. Rääkisime hetke juttu ja läksime igaüks oma teed: Mina koju, Angelina -tööle, Semu- lähimasse põsasse (Ei, Semu, me lähme koju) ja uni läks lehvitades unemaale...neetud!

Rohkem pole eriti midagi juhtunud ...täna vähemalt. Peale ärkamist. Unes nägin küll üht-teist...irooniline, kui ma ütlen "üht-teist" mitte midagi sisuliselt öeldes, kuid samas saan naerda selle kahemõttelisuse üle :P. Igatahes oli see ühest sõbrast ja kõik oli sündsuse piirides, et teil ei tekkiks mingisuguseid mõtteid. Aga jah, tagasi minu teema juurde...täna ei juhtunud veel eriti middagi, kuid juhtuma hakkab, ma tean seda. Viimasel ajal on mul tunne, et kogu maailm mängib kokku minu kasuks...ingliskeeles kõlab see hulga paremini: The world is conspiering in my favor! Vene keeles pole samuti paha: Мир сговорился в мою пользу...No ma arvan, et te saite asjale pihta. Vahepeal oleks nagu täielik vaikus, kuid ma ei lase ennast petta...vandenõu käibki vaikselt...ühel hetkel hakkavad asjad lihtsalt üks teise järel juhtuma, korrastuma, ennast ritta seadma sellisel moel, et kõik toimiks nii, nagu vaja. Minu kuulus magdeburgi reis, minu töö, ja üleüldse...kui see pole vandenõu, siis mis MUU! Kindlasti paljud teist on kuulnud mind ka varem seda ütlemas "Vandenõu, mis muu!"...kuid alles nüüd hakkan ma aru saama, et see tõesti ongi nii...kuid sootuks teise mekiga, teise intonatsiooniga tulnuks seda hüüda, ja nüüdsest teengi seda. Ütlen seda endale mitu korda päevas...ja teate, seda on hea öelda!

Aga kõik see jutt oleks pidanud tooma meid selle juurde, kuidas ma sain sellele lehele. Egas siis midagi. Hakkasin erinevaid sinmäekaid googlima. Midagi eriti huvitavat ei leidnud, äkki ma ei oska otsida? Igal juhul googlisin meie koorijuhti...meil on täna koor, teist korda. Päris kivt oli, kuigi hääl pole veel täitsa tagasi tulnud peale haigust...googlisin ja leidsin tema blogi, lugesin natuke ja tuletasin meelde, et mul oli ka kusagil midagi. Tegin lahti ja imestasin, et ohooo...pole märtsist saadik midagi kirjutanud ja ülla ülla, isegi paar kommentaari on lisandunud. Väga inspireeriv oli neid lugeda, as you can see ...(pilgutan silma väikeõele :P), kusjuures suht inspireeriv oli lugeda ka varasemaid postitusi...poleks arvanudki, et ma midagi sellist kokku oleksin kirjutanud. Vaatasin, et minu venekeelne lennuõpetus on kuidagi halvasti nähtav...miks? Pole aimugi...pärast vaatan, kas annab asja parandada.

Aga jah...selline see lugu tuli, elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi...homme jälle? Ma igaks juhuks ei luba, kuid üritan järjekindlam olla...ma ju ometi soovisin seda!