Täna ma tahaksin OLLA...

Mulle vähga meeldivad rabad, nende laukad ja älkad, vaikus, punane ja roheline sammal, väikesed bonsailaadsed männikesed ja kohati vajuvad laudteed. Päikeseloojang rabas võib küll tunduda hulga vähem romantilisemana kui ütleme näiteks...päikeseloojang mere ääres, kuid see, kes on seda näinud ei lase skeptikutel ennast häirida, sest vaade on seda täiesti väärt. Isegi paar pinisevat sääske ei rikku meeleolu...vähemalt sügisel mitte. Sügis on lausa loodud selleks, et rabas käia. Jõhvikad, pohlad, seened, samblad...
Sõime jõhvikaid. Mulle ei meeldi niivõrd jõhvikate maitse, kui see, kuidas nad suus vaikse kriginaga plahvatavad ja seejärel lihtsalt ära sulavad.
Kui me jõudsime vaatetorni oli juba natuke hämar ja täpselt nii vaikne, kui vaikne oskab olla vaid sügisene raba. Pisut jahe. Jõime termosest teed ja sõime eelmisel päeval küpsetatud porgandipirukaid. Mõnusalt jahe oli. Siis me avastasimegi, et Semu sööb porgandipirukaid! Jaja just seesama Semuel Eliot Mikki Unkassööb Porgandipirukaid...või mõjus sookail nõndaimelikult?
Korraks tekkis mõtte seal ööbida. See olnuks väga huvitav kogemus, kunagi teen selle mõte teoks. Paraku oleks see natuke külmavõitu.
Järsku kuulsime mingit krabinat...Orav! Ta ei öelnud meile oma nime aga ikkagi on ta Rattatoskrrr, nagu iga teinegiorav, keda ma kohtasin juba peale "Ameerika jumalaid". Ta alustas juba torni vallutamist, kui minu fotoka hääl meid reetis ning pani meie armsa külalise mööda laudteed kapituleeruma. Vabandasin mõttes sissetungi eest ja jätsin lepituseks paku peale porgandipiruka.
Terve tagasitee vältel kimbutas mind mõte karust. Iga mätas võib hämaras karu mõõtu välja mängida, see nõuab isegi vähem fantaasiat, kui oleks võinud arvata. Jõhvikad...karud söövad vist jõhvikaid...mis teeks Semu, kui me Karu kohtaksime, MIDA MINA TEEKS? Mida teeks lõpudelõpuks karu? Miks Karu? No vaata, ma ju laulsin oravast! Hea, et ma ikka karust ei laulnud :)