Täna ma tahaksin OLLA...

Muudkui tõlgin sii nüüd Smaragdlinnavõlurit. Eriti nauditav on piltide lisamine. Kuidas ma armastasin neid pilte, kui olin väike! Lausa samapalju kui praegu. Aga järgmine peatükk takerdub just nende taha. Nimelt terve järgmise peatüki: Mõõkhambulised tiigrid, pean ma vist ilma piltideta läbi ajama, kuigi originaalis muidugi olid väga ilmekad pildid, pole mul ju endal seda raamatut olemas ja kõik pildid on netist tõmmatud. Aga kõiki pole saada...kahjuks.
Kahju, et huvitavale raamatule tuleb mul nüüd jälle "pläkuplää" postitus vahele. Sest ega ju kedagi ei huvita, mida ma siin enda elust pläkutan. Aga ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, et ma JÄLLE sain hakkama! No öelge mulle, kuidas on võimalik ÜHE päevaga kaotada kolm kinnast? Ma kahtlustan, et see võib vabalt maailmarekord olla. Minu väga soojad, väga mõnusad ja VÄGA kallid nahklabakud! Kaotatud...ja pole isegi õrna aimu kuhu. Otsida tuleks kusagil Sinimäe ja Tartu vahel, seda aga raskendavad ilmastiku, maastiku, rahvastiku ja kõikvõimalikud muud põhjused mistõttu on mu labakud alatiseks kadunud. Loodan, et keegu vähemalt omastab nad ja tänab taevast. Äkki kellelgi oli neid tõesti rohkem vaja. Kuigi eile, fotograafia kursuste ajal külmusid mul käed ära nii, nagu ei iial varem. Nad lihtsalt lakkasid olemast. Isegi nuppu polnud võimalik vajutada, sõrm lihtsalt kukkus "minestanult" ära, lihased lihtsalt ei funkanud.
Peale koolitust läksin otsejoones esimesse sel kellaajal asustatud ja köetud ruumi, milleks osutus apteek. Tegin tarka nägu, et nagu mind hullult oleks huvitanud mingi näopesugeeli info..."moodustab tiheda vao...misiganes ainete abil misiganes nahatüübile ...", eriti veenev see ei saanud ka olla, kuna kätte ma tuupi ka võtta ei saanud, põhimõtteliselt ei saanud, isegi kui oleks väga tahtnud veenvamat huvi üles näidata. Varsti muutus minu n.n "huvi näopesugeeli vastu", vähemalt minu arvates, ilmselgelt kahtlaseks (esiteks sellepärast, et mu käevarrel tolgendas väga ebaveenvalt statiiv, mida ei suutnud käte abita kokku pakkida ja teiseks kui kaua sa ikka ühte pesugeeli jõllitad?), tegin aptegis veel mõned ebaveenvad tiirud ja peatusin siis kassa eesoleva vitriini juures. Selle peale võttis üks apteeker minu poole suuna. Tundsin, et see tiirutamine läheb mulle varsti 78.80 maksma (nimelt olen võimeline paanika peletamiseks asju ostma, isegi siis, kui nendeks osutuvad täiesti tarbetud näopesugeelid) ja kapituleerusin külma õhtusse. Käed ei soovinud minuga endiselt veel tegemist teha. Kindaid poleks ma nende abil ka kätte saanud ja ega sõrmikutest poleks ka erilist abi olnud (Robi jättis mulle oma sõrmikud), siiski ma vist üritasin seda korraks meeleheites teha, sest mingil hetkel õnnestus mul ühe robi sõrmiku ilmselt märkamatult tänavale poetada (Jeppiii...siit tuleb maailmarekord! Õnnitlused!).
Järgmine soe ja asustatud ruum oli puhtjuhuslikult käsitööpood. Seal võib ju ometi kaua suveniire jõllitada, isegi, kui sul statiiv kahtlaselt käes tolgendab. Navitrolla särgid...kruusid, tassid...KINDAD! Head villased soojad kootud kindad ja...minu õnnetuseks veel ka eriti suhtlusaldis müüa. Ja kuidas ma saingi neid kindaid mitte ära osta. Aga kui te vaid teaksite, kui raske on olematute sõrmedega pinkoodi valida!
Uued kindad...juhhei. Ilusad teised, ja mitte eriti kallid ka õnneks. Nüüd on jälle mida kaotada...
Äkki ma siis ühelpäeval leian ka midagi eriti väärtuslikku nii umbes: kolme (või enam, kes see seda enam mäletab) kinda + vahetusjalatsite + sviitri + vähemalt kahe vihmavarju + ühe fotoka USB juhtme ja muu kaotatud pudi-padi väärtuses? Elame näeme.