Täna ma tahaksin OLLA...

Sel õhtul käisid teelised läbi pikka maa ja peatusid siis laiade okstega puu all. Rauast Puuraidur raius puid ja süütas suure lõke, mille kõrval Ellil tundis ennast väga hubaselt. Ta kutsus sõprugi seda mõnu temaga jagama, kuid Hirmutis keeldus otsustavat, ta läks kaugele eemale ja jälgis tähelepanelikult, et ükski säde ei lendaks tema riietusele.
"Minu põhk ja tuli on sellised asjad, mis ei saa kunagi naabrid olla." Seletas ta.
Ka Arg Lõvi ei soovinud samuti tulele läheneda.
"Meie, metsloomad, ei salli eriti tuld." Ütles Lõvi. "Nüüd, kui ma olen sinu seltsis, Elli, ma võibolla isegi harjun sellega ära, kuid hetkel tuli veel liialt hirmutab mind..."
Ja ainult Totsik, kes ei kartnud üldsegi tuld, lamas Elli süles, kissitas tule poole oma väikeseid läikivaid silmi ja nautis soojust.
Elli jagas Totsikuga sõbralikult viimase leivatüki.
"Mida ma nüüd sööma hakkan?" küsis ta, hoolikalt korjates leivaraasukesi.
"Kas tahad, ma murran metskitse?" küsis Lõvi. "Kuigi teil, inimestel on halb maitse ja te eelistate praetud liha toorele, kuid sa võid selle süttel ära praadida."
"Oo! Ma palun, pole tarvis kedagi tappa!" Anus Rauast Puuraidur. "Ma hakkan nõnda haletsema vaest metskitse, et mingit õli ei jätku, et määrida minu pisararoostes nägu..."
"Kuidas soovite." Vastas lõvi ja suundus metsa.
Ta naases sealt hilja, hakkas pikali tulest eemale ja lõi söönult nurru jälgides tuld oma mustade kitsaste pupillidega kollaseil silmil.
Milleks käis Lõvi metsas, seda ei teadnud keegi. Ise ta vaikis ja teised ei uurinud.
Ka Hirmutis läks metsa ja tal oli õnn leida puud, millel kasvasid pähklid. Ta nopis neid oma pehmete kullmatute näppudega. Pähklid libisesid tal käest, tal tuli otsida neid rohu seest. Metsas oli pime, kui keldris ja ainult Hirmutisele, kes nägi öösel sama hästi, kui päeval ei teinud see mingit muret. Kuid juba siis, kui tal õnnestus korjata terve pihutäis pähkleid nad jälle paiskusid laiali ja ta oli sunnitud mitu korda taas otsast peale alustama. Siiski korjas Hirmutis pähkleid heameelega, kuna niikuinii kartis lõkkele läheneda. Alles siis, kui ta nägi, et lõkke hakkab kustuma lähenes ta Ellile korviga, mis oli pähkleid ääreni täis ja tüdruk tänas teda vaeva eest.
Hommikul einestas Elli pähklitega. Ta pakkus neid ka Totsikule, kuid koerake keeras nina põlastusega eemale: varakult ärgates tabas ta metsas priske hiire (Õnneks Rauast Puuraidur ei näinud seda).
Nad asusid taas Smaragdlinna poole teele. See päev tõi neile palju seiklusi. Nad said kõndida umbes tunni jagu ja jäid siis seisma laia kuristiku ees, mis lookles mööda metsa paremale ja vasakule nii kaugele, kui ulatas silm.
Kuristik oli suur ja lai. Kui Elli roomas selle äärele, et piiluda, kui sügav see on ta pea hakkas pöörlema ja ta hüppas tahtmatult tagasi. Kuristiku põhjas olid teravad kivid ja nende vahel lookles nähtamatu oja.
Kuristiku seinad olid järsud. Teelised nukrutsesid, nad arvasid, et nende tee Guudvini poole on jõudnud lõppule ja nad peavad tagasi pöörduma. Hirmutis raputas hämmingus pead, Rauast Puuraidur haaras kinni rinnast ja Lõvi lasi kurvalt longu oma koonu.
"Mida teha?" küsis meeleheitel Elli
"Ei ole aimugi." Vastas Rauast Puuraidur nukralt, ja Lõvi sügas mõtlikult nina käpaga.
Hirmutis ütles: "Uhh! Kui suur auk! Sellest me küll üle ei hüpa, jäämegi siia istuma!"
"Ma, võibolla, isegi suudaksin üle hüpata..." Ütles Lõvi mõõtes pilguga vahemaad.
"Järelikult, sa kannad meidki üle?" Aimas Hirmutis.
"Üritan," ütles Lõvi: "Kes julgeb olla esimene?"
"See pean olema mina," ütles Hirmutis: "kui sina kukkud Elliga, saab ta surma, ja ka Puuraiduri jaoks saab see raske olema, minuga aga ei juhtu midagi, olge mureta!.."
"No aga mina ise kardan ju ka kukkuda, või kuidas!" Katkestas Lõvi Hirmutise lobisemise. "No kui muud midagi üle ei jää, siis ma hüpan, istu peale!"
Hirmutis istus temale selga ja Lõvi tõmbus kuristiku serval kägarasse, valmistudes hüppama.
"Miks sa ei võta hoogu?" küsis Elli.
"See pole meil, lõvidel kombeks. Me hüppame koha pealt."
Ta sooritas suure hüppe ja edukalt maandus teiselpool kuristikku. Kõik rõõmustasid ja Lõvi pani Hirmutise maha ja hüppas otsemaid tagasi. Järgmisena istus Lõvi selga Ellli. Ühe käega Totsikut kinni hoides haaras ta teise käega kinni Lõvi karedast lakkast. Elli tõusis õhku ja talle tundus, et ta jälle lendab oma Hukatuslikus Majakeses, kuid enne kui ta jõudis ehmatada oli t ajuba taas kindlal pinnal.
Viimasena sai üle Rauast Puuraidur, kes äärepealt oleks kaotanud oma lehter-mütsi.
Kui Lõvi oli veidi puhanud asusid rändurid taas teele, mis oli laotud kollastest tellistest. Elli mõtiskles ja arvas, et kuristik oli tekkinud maavärina tagajärjel juba peale seda, kui kollastest tellistest tee oli ehitatud. Ta oli kuulnud, et maavärina tõttu maa võib praguneda. Kuigi isa polnud talle jutustanud sellistest hiiglaslikest pragudest aga küllap Guudvini riik oli niivõrd eriskummaline ja kõik asjad olid siin teistmoodi kui muu ilma peal.
Teiselpool kuristikku kasvas veel süngem mets ja peagi läks täitsa pimedaks. Tihnikust kostus kellegi sisin ja räuskamine. Teelised olid kabuhirmus ja Totsik tolgendas ehmunult Lõvi jalus, arvates nüüd, et too on Rauast Puuraidurist tugevam. Arg Lõvi teatas sõpradele, et selles metsas elavad mõõkhambulised tiigrid.
"Mis loomad need on?" Tahtis Rauast Puuraidur teada
"Need on hirmsad elukad," sosistas Lõvi kartlikult: "nad on teistest tiigrites, kes mujal riigis elavad, hulga suuremaad. Nende ülemise lõua küljest kasvavad kihvad, kui mõõgad. Selliste kihvadega võivad nad minusugust lõvi läbi torgata, kui kassipoega... Ma kardan mõõkhambulisi tiigreid hullupööra..."
Kõik võtsid otsekohe vaiksemaks ja hakkasid astuma mööda kollast teed erilise ettevaatusega. Elli ütles sosinal: "Ma lugesin raamatust, et ka meil, Kansases olid kunagi iidsel ajal mõõkhambulised tiigrid kuid siis surid välja aga siin, ilmselt, elavad nad tänapäevani..."
"Jah, kahjuks elavad küll," kostis Arg Lõvi: "ma kord nägin ühte neist kaugelt ja olin kolm päeva hirmust haige..."
Selle jutu ajal lähenesid rändurid ootamatult uuele kuristikule, mis osutus veel sügavama ja laiemana kui eelmine. Seda silmates keeldus Lõvi hüppamast, see ülesanne käis tal üle jõu. Kõik seisid vaikuses, teadmatuses, mida teha. Järsku ütles Hirmutis:
"Vaata, seal kuristiku ääres kasvab suur puu. Las Puuraidur raiub selle maha nii, et ta kukuks üle kuristiku ja me saame silla!"
"Nutikas!" imestas Lõvi. "Oleks võinud arvata, et su peas ikkagi on aju!"
"Ei," vastas Hirmutis tagasihoidlikult ja kompis igaks juhuks pead: "mulle lihtsalt meenus, et nii tegi Rauast Puuraidur, kui me päästsime Elli Inimsööja küüsist"
Mitme tugeva kirvehoobiga raius Puuraidur puule sooned sisse ja kõik, isegi Totsik toetusid tüve kes käte, kes käpade, kes laubaga. Puu hakkas kumisema ja kukkus siis ladvaga teiselepoole kuristikku.
"Hurraa!" Hüüdsid kõik ühesloos.
Kuid vaevalt jõudsid sõbrad hakata ületama kuristikku mööda puud, toetudes okstele, kui metsast kostis ulgumist ja Kuristiku juurde jooksid kaks raevus looma, kihvadega, mis ulatusid välja suust nagu läikivad valged mõõgad.
"Mõõkhambulised tiigrid..." sosistas Lõvi värisedes, kui haavaleht.
"Rahu!" Hüüdis Hirmutis. "Minge üle!"
Lõvi, kes sammus üle kuristiku viimasena keeras riingi ja lähetas koletiste poole nii suurepärase möirge, et Elli oleks ehmatusest äärepealt kuristikku kukkunud. Isegi koletised peatusid ja silmitsesid Lõvi ega saanud aru, kuidas suudab ta nii kõvasti möirata.
See viivitus andis sõpradele võimaluse kuristik ületada ja Lõvi jõudis neile järgi kolme võimsa hüpega. Nähes, et nende saak põgenes, astusid mõõkhambulised tiigrid sillale.Nad sammusid mööda puud aeg ajalt peatudes lõrisedes vaikselt, kuid ähvardavalt ja välgutasid oma valgeid kihvaid. Nende olemus oli nii hirmus, et Lõvi ütles Ellile:
"Meiega on lõpp! Põgenege, mina üritan peatada neid põrgulisi. Kahju, et ma ei saanud Guudvinilt julgust, kuid ma kavatsen võidelda surmani."
Hirmutise põhust pähe tol päeval tulid hämmastavad mõtted. Ta lükkas Puuraidurit ja hüüdis talle:
"Raiu puud!"
Rauast Puuraidur ei lasknud ennast kaua oodata. Ta jagas oma kirvega nii tugevaid hoope, et paarist-kolmest neist piisas selleks, et läbi raiuda puu ladva ning puu varises mürinaga kuristikku. Hiiglaslikud loomad lendasid sellega ühes ja kukkusid vastu teravate kividega kaetud põhja surnuks.
"Fuui!" Ütles Lõvi ja hingas kergendatult ning ulatas Hirmutisele käpa. "Aitäh! Jäime ellu! Muidu ma juba olin nõus eluga hüvasti jätma. See pole eriti lõbus asi, juhtuda sellistele koletistele hamba alla! Kas kuulete, kuidas peksab minu süda?"
"Oih!" Ohkas Rauast Puuraidur kurvalt. "Kuidas ma sooviksin, et ka minul oleks süda niimodi peksnud!"
Sõbrad kiirustasid, soovides lahkuda süngest metsast, kust võisid neid tabada teised mõõkhambulised tiigrid.
Kuid Elli oli nii hirmul ja väsinud, et ei saanud enam kõndida. Lõvi pani tüdruku koos Totsikuga enda selga ja nad sammusid edasi kiire tempoga. Kuidas nad küll rõõmustasid, kui nägid, et puud hakkavad hõrenema. Päikene rõõmsate kiirtega valgustas teed ja varsti jõudsid rändurid suure, kiire vooluga laia jõe äärde.
"Nüüd võime olla mureta!" Lausus Lõvi rõõmsalt. "Mõõkhambulised Tiigrid ei lahku kunagi oma metsast: need elukad millegi pärast kardavad avatud välja..."
Kõik hingasid kergendusega, kuid peagi tekkis neil uus mure.
"Kuidas me küll üle saame?"- küsisid Elli, Rauast Puuraidur, Arg Lõvi ja Totsik ja kõik nad korraga pöördusid Hirmutise poole. Kõik juba veendusid, et tema aru ja võimekus arenevad iga tunniga.
Tähelepanust meelitatud võttis Hirmutis sisse tähtsa asendi ja asetas sõrme laubale. Ta ei mõelnud eriti kaua.
"Kuna jõgi pole maa, ja maa ei ole jõgi!" Kõneles ta tähtsalt. "Mööda jõge ei minda jalgsi, see tähendab..."
"See tähendab?" Küsis Elli Üle
"See tähendab, et Rauast Puuraidur peab tegema meile parve ja me ületame jõe sellel!"
"Sa oled nii tark!" hüüdsid kõik nagu ühest suust.
"Ei, ma pole veel tark, vaid ainult eneseohverdaja" väitis Hirmutis. "Vot kui ma saan Guudvinilt ajud, siis ma ei ole enam enese-ohver-daja, ja muutun targaks."
Puuraidur raius puid ja tugev Lõvi veeretas need alla jõe äärde. Elli pikutas murul ja puhkas veidike. Hirmutis nagu ikka ei püsinud paigal. Ta jalutas mööda rannajoont ja avastas küpsete viljadega kaetud puu. Teelised otsustasid veeta seal öö. Elli einetas magusate puuviljadega ja uinus oma ustavate sõprade valve all ja nägi unes imelist Smaragdlinna ja Suurt Võlurit Guudvinit.