Täna ma tahaksin OLLA...

Guudvin pakkus külalistele istet pehmetes tugitoolides ja alustas:
"Minu nimi on James Guudvin. Ma olen pärit Kansasest..."
"Kuidas!?" Imestas Elli. "Te olete samuti Kansasest?"
"Jah, mu lapsuke!" Ohkas Guudvin. "Me oleme sinuga pärit ühest ja samast kohast. Ma lahkusin Kansasest palju palju aastaid tagasi. Sinu tulek liigutas mind, kuid ma kartsin olla paljastatud ja saatsind sind Bastinda juurde." Ta lasi pea norgu, oli näha, et tal on häbi. "Kuigi ma lootsin, et hõbedased kingakesed kaitsevad sind ja nagu näha, oli mul õigus... Kuid tagasi minu loo juurde. Nooruses olin ma näitleja: mängisin kuningaid ja kangelasi. Kuid ma veendusin peagi, et see amet ei too mulle raha ja hakkasin tegelema kuumaõhupallidega..."
"Millega?" Ei mõistnud Elli.
"Kuuma-õhu-pallidega. Ma tõusin lendu kuumaõhupaliga, mis oli täidetud kerge gaasiga. Ma tegin seda rahva meelelahutuseks laadadel. Mu õhupall oli alati nööriga kinni seotud. Üks kord läks nöör katki, mu õhupalli haaras tormituul ja see lendas eiteakuhu. Ma lendasin umbes ööpäeva jagu, lendasin kõrbe ja mägede kohal. Siis maandusin ma võluriigis, mida nüüd tuntakse Guudvini Riigi nime all. Igalt poolt jooksis kokku rahvast, nähes, et ma laskun alla taevast arvasid nad, et ma olen Suur Võlur. Ma ei hakkanud neid ümber veenma, vastupidi, ma meenutasin kuningate ja kangelaste rolle ja etendasin võluri rolli, esimese korra kohta üldsegi mitte halvasti (kuigi jah, seal ei olnud kriitikuid!). Ma kuulutasin ennast riigi valitsejaks ja elanikud allusid mulle hea meelega. Nad ootasid minult kaitset kurjade nõidade eest, kes külastasid riiki. Esimese asjana ehitasin ma Smaragdlinna."
"Kust te saite nii palju rohelist marmorit?" Küsis Elli
"Ja smaragde?" Lisas Hirmutis.
"Ja nii palju kõikvõimalikke rohelisi asju?" Küsis Rauast Puuraidur.
"Kannatust, mu sõbrad! Varsti saate te teada kõigist minu saladustest." Ütles Guudvin naeratades. "Minu linnas pole rohelist rohkem, kui ükskõik millises teises linnas. Kogu asi on..." Tema hääl muutus madalamaks ja salapärasemaks "... Kogu asi on rohelistes prillides, mida minu alluvad ei võta kunagi eest ära."
"Kuidas?" Hüüatas Elli "Tuleb välja, et tänavate ja majade marmor..."
"On valge, mu lapsuke!"
"Aga Smaragdid?" Küsis Hirmutis.
"Tavaline klaas, kuid hea kvaliteediga!" Lisas Guudvin uhkusega. "Ma ei koonerdanud väljaminekutega. Pealegi tornide smaragdid on ehtsad, neid on ju kaugele näha!"
Elli ja tema sõbrad imestasid aina rohkem ja rohkem. Nüüd sai tüdruk aru, miks lindike Totsiku kaelas muutus valgeks, kui nad lahkusid Smaragdlinnast. Aga Guudvin jätkas rahulikult:
"Smaragdlinna ehitus kestis mitu aastat. Kui see oli lõppenud, olime me kaitstud kurjade nõidade eest. Tol ajal olin ma veel noor. Mulle tundus, et kui ma olen rahvale lähedal, saavad inimesed aru, et ma olen tavaline mees. Siis saab läbi ka minu valitsemine. Ning ma sulgesin ennast troonsaali ja selle lähedastesse tubadesse.
Ma lõpetasin igasuguse suhtlemise oma alluvatega, kaasarvatud kõik teenrid. Ma soetasin endale abivahendid, mida te nägite ja hakkasin tegema nende abil oma imesid. Ma nimetasin ennast erinevate väärikate tiitlitega Suursugune ja Hirmuäratav. Möödusid mõned aastad ja inimesed unustasid mu tõelise palge, riigis hakkasid levima erinevad kuulujutud. Seda ma üritasingi saavutada, ja toetasin igatipidi oma võimsa võluri mainet. Tavaliselt see mul õnnestus, kuid tuli ette ka apsakaid. Suureks ebaõnneks osutus minu sõjaretk Bastinda vastu. Lendavad Ahvid said jagu minu sõjaväest. Õnneks mul õnnestus põgeneda ja vältida orjust. Sellest ajast peale ma kartsin nõidu kohutaval kombel. Neil piisas ainult teada saada, kes ma päriselt olen ja minuga oleks lõpp: sest mina ju ei ole võlur! Kuidas ma rõõmustasin, kui sain teada, et Elli majake hukatas Gingemma! Ma mõtlesin, et oleks väga hea vabaneda ka teisest kurjast nõiast. Sellepärast ma nii innukalt õhutasingi teid tema vastu. Aga nüüd, kui Elli sulatas ta on mul piinlik tunnistada, et ma ei suuda täita oma lubadusi!" Lõpetas Guudvin ohkega.
"Minu arvates olete te halb inimene!" Ütles Elli
"Oi ei, mu laps, ma pole halb inimene ma olen lihtsalt väga nigel võlur!"
"Tähendab, ma ei saa teie käest aju?" Küsis Hirmutis.
"Milleks Sulle aju? Kui see, mida ma sinu kohta tean vastab tõele pole teil sugugi vähem aru peas, kui ükskõik mis inimesel selles riigis!" Ergutas Guudvin Hirmutist.
"Võib olla. Kuid siiski jään ma ilma ajudeta õnnetuks."
Guudvin vaatas teda tähelepanelikult.
"Aga kas sa isegi tead, mis on aju?" Küsis ta
"Ei." Tunnistas Hirmutis "pole õrna aimugi, kuidas eed välja näevad."
"Olgu peale, tule homme minu poole ja ma täidan sinu pea esmaklassiliste ajudega. Kuid sa pead ise nende kasutamise selgeks saama."
"Oo! Küll ma saan!" Hüüatas Hirmutis rõõmsalt. "Hei-hei-hei-hoo! Varsti saan ma endale aju!" Tantsides laulis õnnelik Hirmutis.
Guudvin jälgis teda naeratades.
"Aga kuidas oleks lood julgusega?" Sekkus Lõvi pelglikult.
"Sa oled julge loom! Sul jääb puudu vaid eneseusust! Pealegi iga elusolend kardab ohtu, julgus seisnebki hirmu ületamises. Sina oskad oma hirmudest jagu saada."
"A Te andke minule sellise julguse..." Nõudis Lõvi põikpäiselt, "Et ma ei kardaks midagi!"
"Hea küll." Vastas Guudvin kavala muigega. "Tule homme ja sa saad, mida tahad."
"Kas ta on teil potis, kuldse kaane all?" Päris Hirmutis huviga.
"Peaaegu, et nii. Kes teile ütles?" Imestas Guudvin.
"Farmer, teel Smaragdlinna."
"Tal on hea ülevaade minu asjadest." Vastas Guudvin lühidalt.
"Aga, kas Te annate mulle südame?" Küsis Rauast Puuraidur.
"Süda teeb paljusid inimesi õnnetuks." Ütles Guudvin. "See, et sul on süda, ei ole tegelikult teab mis eelis."
"Selleüle võib kaua vaielda. Mina olen nõus vapralt kannatama, kui mul on süda!"
"Olgu pealegi. Homme saate te endale südame."
"Aga kuidas jääb Kansasesse minekuga?" Küsis Elli, ta pabistad kõvasti.
"Oeh, mu lapsuke, see on väga raske ülesanne, kuid lase mul mõelda paar päeva ja võib olla suudan ma saata sind koju Kansasesse..."
"Suudate, muidugi suudate!" Hüüatas Elli rõõmsalt. "Sest Võlur Villiina raamatus on ju selgesti kirjas, et kui ma aitan kolme elusolendit viia täide nende suurimad südamesoovid, siis saan ma tagasi koju!"
"Arvatavasti, nii see lähebki." Nõustus Guudvin. "Aga nüüd minge, mu sõbrad! Tundke end minu lossis nagu kodus. Me hakkame kohtuma iga päev. Kuid ärge rääkige kellelegi, et ma olen Pettur!"
Sõbrad lahkusid troonsaalist õnnelikena ja Ellil tekkis lootus, et Suursugune ja Hirmuäratav Pettur saadab ta tagasi Kansasesse.