Täna ma tahaksin OLLA...

Hommikul läks Hirmutis rõõmsalt ajude järgi.
"Mu sõbrad!" Teatas ta. "Kui ma tulen tagasi, olen ma täpipealt samasugune, nagu kõik inimesed!"
"Ma armastan sind ka sellisena." Vastas tüdruk puhtsüdamlikult.
"See on väga hea. Kuid küll sa näed milline olen ma siis, kui minu ajju siginevad suurejoonelised mõtted!"
Võlur võttis Hirmutise sõbralikult vastu.
"Ega te ei pahanda, mu sõber, kui ma võtan korraks teil pea maha?" Küsis ta. "Mul on tarvis täita see ajudega?"
"Oo, ma palun, ärge hoidke ennast tagasi!" Vastas Hirmutis rõõmsalt. "Võtke ta maha ja hoidke enda käes nii kaua, kui tahate. Minu enesetunne ei muutu halvemaks..."
Guudvin võttis Hirmutise pea ja asendas selle sees oleva põhu kotikesega, misoli täis saepuru, haak- ja nööpnõeltega. Siis tagastas ta pea omale kohale ja õnnitles Hirmutist.
"Nüüd olete te tark inimene, teie peas on parimat sorti aju."
Hirmutis tänas Guudvinit südamlikult ja kiirustas oma sõprade juurde. Elli uuris teda uudishimuga. Hirmutise pea oli veidi paisunud ja sellest upitasid välja nõelad.
"Kuidas sa ennast tunned?" Küsis ta hoolitsevalt.
"Ma hakkan ennast juba targana tundma!" Vastas hirmutis uhkusega. "Ainult oleks hea aju kasutamise selgeks saada, siis saan ma kuulsaks inimeseks!"
"Aga miks sinu ajudest paistavad nõelad?" Küsis Rauast Puuraidur.
"See on vist terava tarkuse tõestuseks." Pakkus Arg Lõvi.
Nähes Hirmutist niivõrd õnnelikuna suundus Rauast puuraidur Guudvini poole hellitades suuri lootusi.
"Mul tuleb lõigata teie keresse auk, et ma saaksin paigaldada teile südame." Hoiatas Guudvin.
"Ma olen teie käsutuses!" Vastas Rauast Puuraidur. "Lõigake kust tahate."
Guudvin raius tema rinda väikese augu ja näitas Puuraidurile saepuruga täidetud siidisüdame.
"Kas meeldib?"
"See on imeline! Kuid kas ta on suuteline armastama?"
"Ärge muretsege, selle südamega saate te kõige südamlikumaks inimeseks maailmas."
Süda sai sisse pandud, auk kinni tinutatud ja Rauast puuraidur kiirustas hõisates sõprade juurde.
"Ma olen nii õnnelik, mu sõbrad!" Teatas Puuraidur valjusti. "Süda põksub mu rinnas nagu varem, isegi kõvemini! Ma tunnen, kuidas ta lööb vastu mu rindkere igal minu sammul! Ja kas teate mis, see on isegi hellam süda, kui see, mis oli mul varem! Armastus ja hellus täidavad mind ääreni!"
Troonsaali sisenes Lõvi.
"Ma tulin julguse järele." Ütles ta ebakindlalt, tallates käpalt käppale.
"Üks hetk!" Ütles Guudvin. Ta võttis kapist välja pudeli ja valas selle sisu kuldsele taldrikule.
"Te peate selle ära jooma!" (See oli kihisev kali palderjaniga). Lõhn ei meeldinud eriti Lõvile.
"Mis see on?" Küsis ta umbusklikult.
"See on julgus. Ta asetseb alati sees ja teil tuleb ta alla neelata."
Lõvi tegi happu näo, kuid jõi kõik äraja limpsis isegi taldriku puhtaks.
"Oo! Ma juba muutun julgemaks! Julgus voolab mu soontes ja täidab mu südame!" Möirgas ta joovastuses. "Äitäh! Aitäh, Suursugune Võlur!" Ja lõvi jooksis sõprade juurde...
Elli jaoks algasid pikkad ootamise päevad. Nähes, et tema sõprade kolm südamesoovi läksid täide igatses ta tagasi Kansasesse veel rohkem kui enne. Väike sõpruskond aga suhtles päevad läbi.
Hirmutis oli veendunud, et tema peas sünnivad suurepärased mõtted, kuid kahjuks ei saa ta neid avaldada, kuna nad on arusaadavad vaid temale ja temale üksi.
Rauast Puuraidur jutustas, kuimeeldiv on tal tunda, et süda tuksub tema rinnus, kui ta kõnnib. Ta oli täielikult õnnelik.
Lõvi aga teatas uhkelt, et on valmis võitlema lausa kümne müükhambulise tiigriga, nii palju oli temas julgust!Rauast Puuraidur tundis isegi muret, ega Võlur ei andnud Lõvile liiga palju julgust ja ega Lõvi ei muutu meeletuks, sest meeletus võib viia hukatuseni.
Ainult Elli vaikis ja meenutas Kansast.
Lõpuks Guudvin kutsus ta enda poole.
"Nonii, mu lapsuke, ma mõtlesin välja, kuidas me saame Kansasesse!"
"Kas Te tulete ka minuga?" Imestas Elli.
"Kindlasti!" Vastas kunagine võlur. "Tõtt öelda see suletud eluviis ja hirm olla paljastatud on mind juba ära tüüdanud. Lähen ma parem tagasi Kansasesse ja asun tsirkusesse tööle."
"Ma olen nii õnnelik!" Hüüatas Elli käsi plaksutades. "Millal me teele asume?"
"Mitte nii kiiresti, mu laps! Ma veendusin, et sellest riigist saab välja vaid õhu kaudu. Nii mina kuumaõhupalliga, kui ka sina oma majakeses oleme toodud siia tormituule poolt. Mu kuumaõhupall on alles, ma olen seda kõik need aastad alles hoidnud. Seda tuleb vaid kohati lappida. Aga kerget gaasi, seda millega täidetakse õhupalle suudan ma toota."
Kuumaõhupalli parandus kestis mitu päeva. Elli õtles sõpradele peatsest lahkuminekust ja kõik kolm: Hirmutis, Rauast Puuraidur ja Lõvi said muutusid väga kurvaks.
Saabus kokkulepitud päev. Guudvin teatas linnlastele, et lahkub, et külastada oma vana sõpra - Võlur Päikest, keda pole aastaid näinud. Lossiplats oli täis rahvast. Guudvin käivitas vesinikumasina ja kuumaõhupall hakkas kiiresti kasvama. Kui kuumaõhupall sai täis, publiku suureks hämmastuseks, ronis Guudvin korvija pöördus rahva poole:
"Head aega, mu sõbrad!"
Kostsid "Hurra!" hõisked ja õhku tõusis sadu rohelisi mütse.
"Me oleme elanud koos teiega rahus ja sõpruses palju aastaid, mul on valus jätta teiega hüvasti..." Guudvin kuivatas pisara ja rahvaseast kostus ohkeid. "Kuid minu sõber Päike kutsub mind ja ma pean alluma, kuna Päike on võimsam võlur kui mina! Meenutage mind, kuid ärge kurvastage üleliia, kurbus ei mõju hästi seedimisele! Pidage lugu minu seadustest! Ärge kunagi võtke eest prille: see toob teile suuriõnnetusi! Enda asetäitjaks kuulutan ma lugupeetud Härra Hirmutis Tarka!"
Hämmastuses Hirmutis astus ette, toetudes suurepärasele jalutuskepile ja hoides tähtsalt ühe käega oma kübarat. Kuljuste meloodiline kõlin vaimustas rahvamassi, kübara ääre alla kuljuste sidumine, polnud nendel tavaks. Rahvamass tervitas Hirmutist ja sealsamas vandus olla temale truu. Erandiks oli vaid paar kadedat inimest, kes ise lootsid saada Guudvini kohale, kuid nad olid täiesti tasa ega julgenud ennast näidata.
Guudvin kutsus enda juurde Ellit, kes jättis hellalt hüvasti oma sõpradega:
"Roni kiiresti korvi! Kuumaõhupall on valmis ja tõuseb kohe lendu!"
Elli suudles viimast korda metsiku Lõvi koonut, Lõvi oli liigutatud, tema silmist voolasid suured pisarad ta isegi unustas pühkida neid oma sabatuttiga.
Siis surusid Hirmutis ja Rauast Puuraidur hellalt tüdruku käsi, Totsik aga jättis hüvasti lõviga veendes toda, et ta ei unusta teda iial ja hakkab tervitama igat lõvi, keda tal on õnn kohata Kansases.
Ootamatult lendas kohale tuulepuhang.
"Kiiremini! Kiiremini!" Hüüdis ärevil võlur: ta märkas, et taevasse sööstev kuumaõhupall tõmbas köie pingule ja ähvardas sellest iga hetk lahti rebida.
Ja järsku, Käraki! Nöör läks katki ja kuumaõhupall lendas ülesse.
"Tulge tagasi! Tulge tagasi!" Karjus Elli meeleheites ja sirutas käsi. "Võtke mind Kansasesse!" Kuid kahjuks ei saanud õhupall tagasi pöörduda, tormituul haaras selle ja viis suurel kiirusel kaugustesse.
"Hüvasti, mu lapsuke!"kostus kaugelt Guudvini häälja Õhupall kadus silmist pilvete taha.
Smaragdlinna elanikud jälgisid kaua taevast, kuid siis läksid oma kodudesse.
Järgmisel päeval juhtus päikesevarjutus. Smaragdlinna kodanikud otsustasid, et see oli Guudvin, kes jõudis külla võlur Päikesele.
Üle terve riigi levis jutt, et Smaragdlinna kunagine valitseja elab nüüd Päikesel. Rahvas mäletas Guudvinit veel kaua, kuid ei kurvastanud üleliia, kuna neil oli nüüd uus valitseja: Hirmutis Tark! Ta oli nivõrd tark, et tema tarkus ei mahtunud temale pähe ja upitas välja haak- ja nööpnõelte näol.
Smaragdlinna elanikud olid väga uhked:
"Üheski teises riigis pole valitsejat, kes oleks täis põhku!"
Vaene Elli jäi Guudvini riiki. Nuttes naases ta tagasi lossi. Ta arvas, et ta ei saa enam lootustki saada kunagi tagasi Kansasesse.