Täna ma tahaksin OLLA...

Puhates pärast läbielatud raskusi jätkasid sõbrad oma teed. Teisel pool jõge muutus maastik lõbusamaks. Siin olid varjulised metsatukad ja rohelised lilleväljad. Kahe päeva pärast sisenesid teelised suurde metsa.
"Kui kaunis mets!" Imetles seda Lõvi. "Ma pole veel näinud nii imelist ürgset metsa. Minu kodumets on palju viletsam."
"Siin on kuidagi liiga sünge." Märkis Hirmutis.
"Mitte raasukestki!" Vastas Lõvi. "Te vaadake, milline pehme lehevaip on jalge all! Ja kui kohev roheline sammal kasvab puudel! Ma võiksin siia igaveseks jäädagi!"
"Sellises metsas on kindlasti metsikuid loomi." Ütles Elli
"Imelik oleks, kui selline suurepärane koht poleks asustatud." Vastas Lõvi.
Justkui nende sõnade tõestuseks kostus metsast loomade möirgeid.
Elli ehmatas, kuid Lõvi rahustas teda.
"Minu kaitse all oled sa ohutuses, kas sa unustasid, et Guudvin andis mulle julguse?"
Äratallatud metsatee juhatas neid lagendikule, kuhu olid kogunenud tuhanded loomad. Seal oli karusid, tiigreid, hunte, rebaseid ja palju teisi loomi. Neile lähemal olnud loomad vaatasid lõvi suure huviga. Varsti üle terve lagendikulevis uudis tema saabumisest
Müra ja möirged vaibusid. Suur Tiiger tuli Lõvi poole ja tegi tema ees kummarduse:
"Me tervitame sind, Loomade Kuningas! Sa saabusid õigeks ajaks, et hävitada meie vaenlast ja tuua rahu selle metsa loomadele."
"Kes on teie vaenlane?" Küsis Lõvi.
"Meie metsa tekkis hirmus loom. Pealtvaates meenutab ta ämblikku, kuid on kümme korda suurem piisonist. Kui ta sammub läbi metsa tema taha jääb lai langenud puude rada ja kes iganes ei satuks tema teele, ta haarab selle esikäpadega, tirib suu juurde ja imeb verest tühjaks. Me tulime kokku, et arutada, kuidas teda võita."
Lõvi mõtles viivu.
"Kas teie metsas on Lõvisid?" Küsis ta.
"Meie suureks õnnetuseks ei ole, mitte ühtegi!"
"Kui ma hävitan teie vaenlase, kas te tunnistate mind oma kuningaks ja hakate mulle alluma?"
"O, suure heameelega!" Möirgas kogu loomade mass nagu ühest suust.
"Ma lähen lahingusse!" Teatas Lõvi vapralt. "Kaitske minu sõpru, kuni minu tagasitulekuni. Kus on koletis?"
"Seal!" Osutas Tiiger. "Mine mööda seda teed, kuni jõuad suurte tammedeni, seal Ämblik seedib hommikul kinnipüütud pulli."
Lõvi sammus Ämbliku pesani, seda ümbritsesid langenud puud. Ämblik osutus palju koledamaks, kui kaheteistjalaline metsloom, keda oli teinud Guudvin ja Lõvi silmitses vaenlast jälestusega. Ämbliku hiiglaslikukeha külge kinnitusid vägevad käpad hirmsate küünistega. Lõvi nägi väga tugev välja, kuid tema kael oli pikk peenike.
"See on koletise kõige nõrgem koht." Mõtles Lõvi. Ta otsustas kohe rünnata magavat koletis. Lõvi sooritas oskuslikult pikka hüppe ja maandus otse koletise seljal. Enne, kui koletis jõudis unest toibuda, Lõvi rebis küünistega katki tema peene kaela ja hüpas kiiresti eemale. Koletise pea veeres eemale aga keha hakkas kraapima käppadega maad ja varsti jäi vagusi.




Lõvi läks tagasi. Jõudes lagendikule, kus loomad ootasid ärevuses tema tagasitulekut ta teatas uhkelt:
"Nüüdsest peale saate te magada rahus: hirmus koletis on hävitatud!"
Vaimustunud loomade möire oli temale vastuseks. Loomad tõotasid Lõvile pidulikult truudust ja tema ütles:
"Ma tulen tagasi niipea, kui saadan Elli tagasi Kansasesse ja hakkan valitsema teid targalt ja armuliselt!"