Täna ma tahaksin OLLA...

Mitu peva kõndisid teelised otse lõuna poole. Majad tulidvastu aina harvemini ja harvemini ning lõpuks kadusid sootuks. Silmapiirini välja laius tühermaa. Isegi saakloomi oli siin vähe ja Lõvil tuli veeta jahil pikkad öised tunnid. Totsik ei olnud võimeline saatma teda pikkadel retkedel, kuid tagasi tulles tõi Lõvi semule alati liha.
Teelisi ei heidutanud raskused, nad sammusid ikka edasi ja edasi.
Ühel päeval jõudsid nad laia jõe äärde, selle kaldad olid madalad ja seal kasvas palju pajusid. Jõe vool oli kiire ning teelistel olid sunnitud peatuma. See oli ainuke suur jõgi kogu Võlumaal. See oli seesama jõgi, kus kunagi sattus hätta Hirmutis, kuid meie sõbrad ei teadnud seda. Nad silmitsesid teineteist murelikult.
"Kas ehitame parve?" Küsis Rauast Puuraidur.
Hirmutis tegi hapu näo: ta ei unustanud seiklusi vaiaga, mis juhtusid temaga teel Smaragdlinna.
"Pigem juba lasta Lendavatel Ahvidel meid üle kanda." Torises ta. "Kui ma jälle jään tolgendama vaiale keset jõge, keegi ei saa mind aidata, siin pole isegi toonekurgi."
Kuid Elli ei nõustunud, ta ei soovinud raisku lasta Kuldse Mütsi viimast võlujõudu kui polnud teada, millised raskused veel ootavad neid ees ja kuidas võtab neid vastu Stella."
Õhtuks ehitas Rauast Puuraidur parve ja seltskond alustas jõe ületamist. Hirmutis toimetas vaiaga ettevaatlikult ja hoidis kaugele parve servadest, selle eest Rauast Puuraidur töötas vaiaga kogu oma jõust.
Vesi siin osutus madalaks ja vaikseks; teelised ületasid jõe edukalt ja astusid teisele kaldale, kus laius tühi maastik.
"Milline igav koht!" Ütles Lõvi krimpsutades nina.
"Siin pole ühtegi ööbimiseks sobivat kohtagi." Lausus Elli. "Sammugem edasi."
Teelised ei jõudnud veel astuda isegi tuhat sammu, kui nende ees hakkas taas sillerdama vesi. Nad olid saarel.
"Vilets asi!" Ütles Hirmutis. "Väga vilets! Tuleb vist kutsuda välja Lendavad Ahvid - Pikapuu, trikapuu!"
Kuid tüdruk lootis hommikul ujuda pikki saare rannajoont parvel ja otsustas ööbida siin samas, kuna aeg oli juba hiline. Korjati kokku kuiva heina ja meisterddati talle talutava voodi. Pärast õhtueinet sättis tüdruk sõprade valve all magama. Lõvil ja Totsikul tuliööbida tühjade kõhtudega, kuid nad leppisid sellega ja uinusid.
Hirmutis ja Rauast puuraidur istusid magajate kõrval ja silmitsesid jõekallast. Vaatamata sellele, et ühel neist oli nüüd aju ja teisel süda, sellegi poolest ei väsinud ja ei maganud nad ikka.
Alguses oli kõik vaikne. Kuid siis silmapiiri valgustas sähvatus, tema järel järgmine ja järgmine... Rauast Puuraidur vangutas pead. Guudvini riigis äikesed juhtusid harva, kuidselle eest olid väga tugevad. Kõuemürinat ei olnud veel kuulda. Idapoolne taevaserv muutus kiiresti pimedamaks: sinna kogunesid pilvemassid, mida valgustasid aina tihemini välgu sähvatused. Hirmutis vaatas taevast arusaamatuses:
"Mis see seal üleval olgu?" Pobises ta. "Ega ometi Guudvin seal ometi põleta tikke?"
Oma lühikese elu jooksul polnud Hirmutis veel kordagi äikest näinud.
"Tuleb väga tugev vihmasadu!" Ütles Rauast Puuraidur.
"Vihmasadu? A mis see on?" Küsis Hirmutis ärevuses.
"See on vesi, mis kukub otse taevast. Vihm on kahjulik meile mõlemale: sinult peseb see maha värve ja mina lähen rooste."
"Ai, ai, ai, ai!" VAngutas Hirmutis pead. "Äratame Elli ülesse!"
"Ootame veel veidi." Ütles Rauast Puuraidur. "Ma ei tahaks teda tülitada, ta on väsinud täna, pealegi võib olla läheb äike meist mööda."
Kuid äike lähenes, varsti varjasid pilved ära pool taevast, välgud sähvatasid aina tihemini ja valvuritele oli juba selgesti kuuldav kõuemürin.
"Mis see seal müriseb?" Küsis Hirmutis ehmunult.
Kuid Rauast Puuraiduril polnud aega seletada.
"Vilets lugu!" Karjus ta ja äratas Ellit.
"Milles asi, mis juhtus?" Küsis tüdruk.
"Läheneb hirmus äike!" Karjus Rauast Puuraidur.
Ka Lõvi ärkas, ta mõistis otsekohe mis neid ohustab.
"Kutsu otsemaid Lendavaid Ahve, või muidu ootab meid hukk!"
Hirmunud Elli, jalad all pehmed ehmatusest alustas võlusõnade lausumist:
"Bambarra, Tšufarra...."
"U-a-rrraaaa-aaa" Hüüdis puhanguline tuul ja tõmbas Elli peast Kuldse Mütsi. Müts tõusis õhku, sädeles korraks taevas justkui valge täheke ja kadus silmist. Elli puhkes nutma, kuid kõuemürin summutas tema nutu.
"Ära nuta, Elli!" Möirgas Lõvi tüdrukule kõrva. "Meenuta, et ma olen nüüd vapraim loom kogu ilmas!"
"Meenuta, et mul on nüüd imeline aju, pilgeni täis suurepäraseid mõtteid!" Karjus Hirmutis.
"Meenuta minu südant, mis ei talu, kui keegi teeks sulle liiga!" Lisas Rauast Puuraidur.
Kolm sõpra seisid Elli ümber valmistudes seista silmitsi metsiku tormiga.
Ja torm algaski. Puhkus marutuul. Viltune vihm piitsutas Ellit ja Lõvi jämedate piiskadega. Lõvi keeras tuulele selja, käpad laiali, selg kaares, tema all leidsid hubase varju Elli ja Totsik. Rauast Puuraidur haaras õlikannu, kuid lõi siis käega: sellise saju all roostest pääseda oleks võinud vaid õlitünnis.
Hirmutis, vihmast läbivettinud omandas kõige haledama ilme. Oma pehmete, vetinud kättega üritas ta kaitsta oma maalitud nägu.
"Selline siis ongi vihmasadu!" Porises Hirmutis. "Kui korralikud inimesed soovivad supelda ronivad nad vette ja üldsegi ei vaja seda, et keegi nähtamatu piserdaks neid otse taevast! Niipea, kui ma naasen Smaragdlinna teen ma seaduse, mis keelab ära kõik vihmad!..."
Äike ei vaibunud hommikuni. Esimeste hommikukiirte valguses nägid teelised, et suure jõe lained löövad kaldale ja ähvardavad saarekese üle ujutada.
"Me upume ära!" Karjatas Hirmutis, kaitstes kätega poolenisti mahakulunud silmi.
"Hoidke kõvemini minust kinni!" Karjus Rauast Puuraidur, üritades olla valjem kui tormi müra ja lainte loksumine.
Ta surus jalad sügavamale liiva sisse ja toetas kõvasti kirvele. Sellises asendis oli ta sama vankumatu kui kalju. Hirmutis, Elli ja Lõvi haarasid Rauast Puuraidurist kinni ja jäid ootama, mis saab edasi.
Ja siis tuli esimene suurlaine ja mattis teelised vee alla. Kui laine voolas ära, keset vett seisis Rauast Puuraidur ja teised haakusid tema külge meeleheitliku julgusega. Rauast Puuraidur läks rooste ja nüüd mittemingi torm ei saanud teda liigutada. Ülejäänute seis oli nukker. Veepinnal sulpis kerguke Hirmutis ja lained peksid teda ühelt poolt teisele poole. Lõvi sülitas vett. Elli laperdas vees meeleheitlikult ja Lõvi nägi, et tüdruk upub.
"Istu ulle selga!" Hingeldas ta. "Ujume teisele kaldale!" Ja ta kummardas Elli ette. Viimasest jõust ronis tüdruk Lõvile selga, haaras kinni märjast kohevast lakkast. Totsikut hoidis ta kõvasti kinni vasaku käega.
"Hüvasti sõbrad!" Möirgas Lõvi ja lükkates ennast Puuraidurist eemale hakkas ta tööle oma tugevate käppadega, lõhkudes laineid.
"...sti!" Kostus nõrk Hirmutise vastus ja Rauast Puuraidur kadus vihmaseina taga.
Lõvi ujus kaua ja virgalt. Jõud oli lõppemas, kuid julgus täitis ta südame ja olles enda üle uhke möirgas ta kõvasti. Selle möirgega tahtis ta näidata, et ta võib küll surra, kuid ei ükski arguse tilk ei pääse tema südamesse.
Kuid, mis ime?
Niiskest pimedusest kostus vastuseks samasugune lõvimöire.
"Sinna! Sinna! Seal on kallas!"
Kümnekordistunud jõuga tõttas Lõvi ettepoole ja tema ees hakkas virvendama tundmatu ja pime kõrge kallas. Temale ei vastanud Lõvi vaid hoopis kaja.
Lõvi ronis kaldale, lasi maapinnale ärakülmunud Elli, kallistas teda oma käppadega ja hakkas teda oma kuuma hingeõhuga soojendama.
Hirmutis hoidis kinni Rauast Puuraidurist niikaua, kuni tema märjad käed veel kuulasid tema sõna. Siis lained tõmbasid ta Puuraiduri küljest lahti ja viisid eemale nagu puutüki. Hirmutise tark pea, täidetud väärtuslike ajudega osutus kehast raskemaks ja väärikas Smaragdlinna valitseja ujus nüüd pea alaspidi vees ja vesi kustuast viimsed värviraasukesed tema suult, silmist ja kõrvust.
Rauast Puuraidur paistis veel lainte keskel, kuid tõusev vesi ähvardas ära uputada ka teda. Vaid lehtermüts paistis veel vee kohal, kuid varsti ka tema kadus vette. Ning kartmatu ja heasüdamlik Rauast Puuraidur kadus üleni metsikuks muutunud jões.

***

Elli, Lõvi ja Totsik ootasid kaldal kolm päeva kuni langeb veetase. Ilm oli suurepärane, paistis päike ning vesi Suures jões langes kiiresti.
Neljandal päeval ujus Lõvi saare suunas. Elli koos Totsikuga istusid temal seljas.
Astudes saarele Elli nägi, et vesi oli katnud selle vetikatega. Lõvi ja Tüdruk läksid erinevates suundades, ehku peale. Ning õige pea nad avastasid enda ees ebaselge kuju. Ta oli üleni kaetud vetikate ja mudaga. Polnud raske tunda selles kujus ära rauast puuraiduri. Suurte hüpetega jooksis Elli hüüu peale kohale Lõvi ja loopis laiali kogu muda ja vetikad.
Vankumatu Rauast Puuraidur seisis ikka samas asendis, millises ta jäi seisma keset laineid. Elli hõõrus roostetanud Puuraiduri liigeseid kuiva pihutäie rohuga puhtaks, sidus tema vöölt lahti õlikannu ja õlitas ära tema lõuad...

"Aitäh, kallis Elli!" Olid tema esimesed sõnad. "Sa jälle äratad mind ellu! Tere Lõvi, kallis sõber! Kui rõõmus olen ma sind nähes!" Lõvi keeras talle selja. Ta nuttis rõõmust ja kiirustas kuivatada pisaraid sabatutiga.
Varsti olid kõik Rauast Puuraiduri liigesed ellu äratatud ja ta sammus Elli, Totsiku ja Lõvi kõrval. Nad otsisid Parve. Teel Totsik jooksis ühe vetikahunniku juurde, nuuskis seda ja hakkas kaevama seda käppadega ja haukuma.
"Vesirott?" Küsis Elli.
"Hakkan ma sul' muretsema sellise jama pärast!" Vastas Totsik põlastusega. "Siin on midagi hulga paremat!"
Vetikate all sillerdas midagi ja, Elli tohutuks rõõmuks, nähtavale ilmus Kuldne Müts! Elli kallistas koerakest ja suudles õrnalt tema määrdunud koonukest. Teelised leidsid parve, mis oli tugevalt seotud vaiade külge. Nad tegid selle puhtaks vetikatest ja mudast ja hakkasid ujuma allavoolu, möödudes saarest, kus nendega juhtus selline õnnetus. Nad ujusid nüüd keset jõge. Elli silmas kaldal põõsaid ja palus Rauast Puuraidurit suunata parve nende poole, ta märkas põõsastes Hirmutise kübarat!
"Hurraa!" Hüüdsid kõik neljakesi.
Peagi leiti ka ülejäänud Hirmutise osad, ta ripus põõsastes imelikus asendis.Ta oli märg ja räsitud ega vastanud ühelegi küsimusele: vesi pesi täielikult maha tema silmad, suu ja kõrvad. Ei õnnestunud vaid leida suurepärast Pilgutajate poolt kingitud jalutuskeppi: arvatavasti viis vesi selle kaugele ära.
Sõbrad vedasid Hirmutise välja liivakaldale. Nad raputasid temast välja kogu põhu ja laotasid päikese kätte kuivama. Riputasid kuivama kostüümi ja kübara. Pea kuivas koos sisuga: raputada välja väärtuslikke ajusid tüdruk ei julgenud.
Kui põhk oli kuivanud toppiti Hirmutis täis, pea asetati oma kohale. Elli võttis oma vöö tagant välja värvid ja pintsli, mis olid tal veekindlas plekk karbis, need ta soetas Smaragdlinnas.
Kõigepealt maalis Elli Hirmutisele parema silma ja seesamune parem silm pilgutas tüdrukule sõbralikkult ja hellalt. Sellele järgnes ka teine silm ja kõrvad. Elli ei jõudnud veel lõpetada suu maalimist, kui lõbus Hirmutis juba laulis segades tüdrukul maalimist lõpetada.
"Hei-hei-hei-hoo! Olen taas Elliga koos! Elli päästis mu jälle!"
Ta laulis, tantsis ega kartnud enam olla nähtud alluvate poolt, sest neid ümbritses vaid tühi ja tundmata riik.