Täna ma tahaksin OLLA...

Üleeile avasin ma oma akna, sellesama, mille taga ripub väike ja armas linnumajake. Avasin ma selle harjumuspäraselt just selle jaoks, et linnumajakesse teri panna kuid jäin poolel teel mõtlema. Meenutasin Jõhvi pargi linnukesi, kes otse peost teri mekkisid ja arutasin endamisi, miks ei võiks meie tihased sama julged olla? Onju nad juba ammuilma selle linnumaja igapäevased külalised, teavad kindlasti, et siin ei varitse neid ükski tõsine oht. Võtsin laua äärest ühe tooli ja istusin praokil akna alla, käsi pakkuvalt aknast välja sirutatud.
Hea, et väljas vaid mõned kraadid külma olid, mu käsi ei külmunud päris kringliks... vähemalt esialgu mitte. Tihased sibasid ootavalt linnumaja ümber ja kõõritasid kahtlustavalt: miks küll see käsi täna viivitab? Päris imelik täna teine, vähe sellest, et kuidagi kahtlast punast värvi, kade ka veel, hoiab teri ikka veel peos, kuigi ammu oleks võinud nad majja paotada.
Linnud ootasid veel veidikene ja hakkasid siis juba muretsema: kas tollel käel on ikka kõik korras? Äkki seal, teiselpool toda kätt, juhtus midagi? Kuid keegi ei söandanud asja lähemalt uurida.
"No kas me täna süüa ei saagi?" vangutas pead üks priske isane rasvatihane, keda tunti tema eriti laia lipsu tõttu. Ka tema ise tundis end eriliselt tähtsana, ning sai alati esimesena süüa, kuigi harva juhtus ta endale ise toitu hankima, sest kuigi tema söögiisu ja lips olid mõlemad ilmatu suured, julgusest jäi siiski tublisti puudu.
"Mu kallis Trulla, millal sa enne oled söögita jäänud?" Küsis peenike lahke hääleke tema kõrvalt: "Küll emme midagi välja mõtleb!".
Selleks ajaks, kui tihane Tiiu oma ainsale armastatud tihasepojale neid sõnu lausus oli linnumajja kogunenud juba paras hulk näljaseid, rahutuid ja murelikke tihaseid. Kõige vanem neist, tihane Tarka, vaatas Tiiule süüdistavalt otsa: "Millal sa oma poja poputamise küll lõpetad Tiiu, sul on varsti aeg uuele pesakonnale mõtlema hakkata, sina aga muudkui otsid Trullale head ja paremat! Ühel päeval peab ta ju ise hakkama saama, mis siis kui see päev saabub juba homme? Ta ei oskaks ju ise tavalisel ja soolapekilgi vahet teha?"
Tiiu tõmbas oma pea uhkelt kuklasse: "Ei saabu see päev ei homme ega ka veel ülehomme, minu Trulla jõuan ma suureks linnuks kasvatada küll, ja enne ei mõtle ma ühelegi pesakonnale!"
Selline kõne pani kõik lähedalasuvad nokad imestusest lahti vajuma. Ükski tihane ei lubanud endale Tarkaga sellisel üleoleval moel rääkida. Tarka sõna jäi alati viimaseks. Tarka nõu oli alati õige, Tarka otsus alati õiglane. Kuid Tiiu oli ennegi mässumeelne olnud. Isegi oma esimese pesa ehitas ta kõige väljakutsuvamasse kohta, rääkimata juba sellest kellega koos ta selle ehitas. Õigupoolest selle pärast kogu see jube lugu alguse saigi, oleks ta vaid too kord Tarka sõna kuulanud...
Kuid Tarka oli mitte ainult kõige Targem tihiane kogu Tihedas tihnikus, kuid ka kõige suuremeelsem. Koos aidati Tiiut tollel hirmsal ajal hädast välja ja lubati tihnikusse tagasi tulla. Ja Tiiu omakorda kuulas sest ajast peale alati Tarka sõna, kuid oma ainsat pojakest kasvatas ta vaid enda nõu järgi ega lasknud kellegi sekkuda. Tihane Tiina, kes samuti nende juttu pealt kuulis, tahtis juba Tiiule meelde tuletada, kui jube lugu juhtus siis, kui ta eelmine kord Tarkaga vaidlema juhtus, kuid seda lugu meenutades hakkas tal nõnda hirmus, et ta puhkes otskohe nutma ja kõik tema lapsed, kes just täna temaga linnumajja kaasa olid tulnud: nii Tippi, Täppi, Tutti, kui isegi väike Tita hakkasid teda sedamaid lohutama.
Tarka ei kavatsenud säärast ebaviisakust taluda. "Suureks linnuks? Mullegi tundub, et sa ei kavatse enne peatuda, kui sinu Trulla varese mõõtu on!" lausus ta murelikult naeratades, laiutas tiibu ja lahkus. Tarkal polnud ohtu nälga jääda, iga tihase jaoks oli auasi päevas temale vähemalt ühe tera viia. Isegi siis, kui ise nälga jäädi. Linnimajja kogunenud tihased olid aga selleks ajaks juba tõesti näljased.
"Ei, täna me vist süüa ei saa..." ohkas Trulla, kellel oli raske millestki muust, kui toidust mõelda ka muidu, eriti siis veel tühja kõhuga. Kõik pilgud pöördusid jälle käe poole. Too tõmbus küll veidi sinakamaks, kuid ei mõelnudki teradest loobuda. Olukord oli selgelt tõsine, midagi oli lahti, ja õhtusöök tõotas nurjuda, seega tuli midagi ette võtta.
"Keegi peaks lendama käele lähemale ja vaatama, mis juhtub" pakus Tiiu välja. "A mis saab siis, kui käsi haarab sind sabast?" küsisid teised?
"Las Tibu-jupp läheb! Tal polegi saba!" mõtles keegi, ja selle peale muutus Tibu-jupp muidugi väga pahaseks ja laiutas ähvardavalt oma tiibu, kuna ta ei sallinud ühtki nalja, mis tema saba puudutas.
Ja just siis, kui mu käsi juba peaaegu kringliks külmus ja pähe esimesed loobumisemõted tikkuma hakkasid tuli otse Tiheda tihniku poolt vuhiseva lennuga üks imetilluke halli värvi ja pisikese nokaga salutihane. Ta maandus rahulikult mu käele, valis endale ühe ilusa päevalilleseemne ja siis lendas sama rahulikult tagasi tihniku poole. Nii saingi ma tutavaks Semuga. Tema mulle ju need Tiheda tihniku lood rääkiski, seemnete nokkimise ajal. Aga teised? Panin nendelegi seemneid majja, et nad enam nii ammulisui seal linnumajas istuma ei peaks, nad küll arakesed aga süüa tahavad sellegipoolest.

Mitte, et ma oleks joonud. Sugugi mitte, ja üldse, need, kes mind tunnevad irvitavad arvatavasti rusikasse. Hull jota küll, kui Helenal on hommikuti paha, tunneb ta ju isegi natukene huvi, et kas selline näebki siis välja kurikuulus pohmell...
Aga jah, millegipärst on selline ebakaine olek. Mõtlen, kas kõik on ikka tehtud õieti. Kahtlen. Võrdlen oma elu eiste eludega, ning avastan endale üllatuseks, et asi polegi sugugi halb. The world Is conspiering...eile oli kummaline päev. Käisin koolimajas jõulupeol, pidime seal kooriga esinema. Ei viitsinud kohe koju ära minna, nagu algselt plaanis oli. Isegi siis mitte, kui asi väga igavaks kiskus.
Nautisin täiesti koolinäidendit, see oli pikk, väga humoorikas ning põhjallikult ettevalmistatud. Tublid tegijad inimesed! Kuigi pettusin veidi nähes seal Hitlerit...ma ei tea, see ei ole minu arust se ajaloo osa, mille kulul saaks nalja visata, kuigi seda on igalpool korduvalt tehtud. Huvitav, kes oli selle stsenaariumi autor?
Meie enda jõulupidu läks ka üsna hästi, vaeva polnud me asjata näinud. Kuigi proa K. väitel oli pidu igav, tema poja koolis olevat palju vingema maha peetud: "Seal oli disko, lapsed said joosta ja hüpata"...jätan selle osa kommentaarideta, eks igaühel oma arvamus...vaba maa. Positiivset vastukaja oli õnneks palju rohkem, tõesti õnneks, muidu ei viitsiks vist teine kord küll pingutada, mille nimel, kui kõik on nii või naa alai valesti?
Järjekordselt on mul selline tunne, et minu elu pussle tükid hakkavad kohtadele vajuma, pilt muutub aina selgemaks, maailm paljastab peagi oma vandenõu järgmise osa. See teeb mind veidi kärsituks, muudab minu suhteid mõningate inimestega. Males on üks kombinatsioon, kui kuningas ja torn vahetavad kohti selleks, et päästa kuningat. Selline pisut ootamatu samm. No ma olen siis hetkel seesama torn, päästan kedagi ja vahetan kohta...lähenen mõnele ja jätan mõne ringkonnast välja. Kusjuures ma ei pinguta üldse selle nimel. Kõik läheb nii, nagu maletaja plaanis. Loodame ainult, et olen õigel poolel...kas mustad või valged? Piim või šokolaad? Tõde või vale?
Õigupoolest ongi kogu meie elu üks suur malemäng. Mõni saab ära söödud, mõni päästetud. Mõni lihtsalt on valel ajal vales kohas, alati keegi on võitja ja keegi kaotaja.

Jah, olen nõus. Väga pube nimetus tuli, kuid andke mulle andeks. Olin natukene lahkuminemisest "Under the weather" ...if you know what I mean. If you don't I'll explain tho.
Käisin Vicky pulmas, mis toimus Londonis, Mandarin Oriental hotellis...kõik oli väga ilus ja uhke. Kuid ma polnud teda 8 aastat näinud, ning ei kujutanud isegi ette, kui väga ma teda tegelikult igatsesin. Kartsin, et aeg on oma töö halastamatult teinud, ning me oleme nüüd juba liiga erinevad...milline rumalus! Kõik läks suurepärsaelt. Mulle meeldis väga tema nüüd juba abikaasa Simon. Nad sobivad teinetisele suurepäraselt.
Linn meeldis mulle väga, kõik oli jõuluehetes, pealegi tõeliselt uhkeis. Iga väiksemgi poevitriin oli läbi mõeldud ja teistega kokku sobitatud. Igal oksakesel olilambike, igal ukseesisel kujul pärjake. Isegi vihm ei hajutanud jõulutunnet. Fännasin musti taksosid ja punaseid telefoniputkaid ja loomulikult Pret A Manger'i - selle toiduketti pärast tasus juba Londonisse minna! Ma polnud eales nii maitsvat ja samas nii tervislikku toitu söönud need marineeritud kana ja krõbeda peekoni võileivad jäävad arvatavastimind elu lõppuni kummitama, ja vitamiinijoogid ja juustukoogikesed ümbertöödeldud paberist karbikestes! Jah, linn oli imeline aga eks tegu oli ka külalislahkusega, kui hästi kõik meid vastu võtsid! Kohtusin nii paljude toredate inimestega! Pulmalauda vaadates oli mul väga soe tunne: lihtsalt harukordne, kuidas kõik hoolisid teineteisest ja kõige enam loomulikult Vickyst! Kõik parimad sõbrad olid kohal. Soovisin, et saaksin ka kunagi kokku ajada kõik mu kõige kallimad sõbrad ja tunda sellist soojust veel kord. Aga võibolla kunagi saangi...kes teab. Kujutasin endale ette, milline näeks minu selline reunion'i laud...kes seal kõik istuksid: Karin, Vicky, Angelina, Lenka, Maarja-Leena, Anka, Aldis, Robert...istuksime, mängiksime mänge, meenutaksime möödund aegu...ja läheksime lahku.
Lahkuminekud on vastikud, ka see oli vastik. Lihtsalt jube tegelikult...meil mõlemal tuli meelde, kuidas ta vanasti Vokast pidi lahkuma. Me olime 5-10 aastased ja sellised lahkuminekud tulid üsna regulaarselt ette. Me nutsime poolpäeva ja soovisime betoneerida Vicky jalgu, et nad ei saaks teda ära viia. Igatahes seekord ei erinenud paljuski kõigist teistest kordadest, selle väikese vahega, et me ei olnud enam sugugi viie...ega isegi kümne aastased. Ripsmetusši pritsis erisuundades ...
Jah...õnneks nüüd pidime hakkama tihemini kohtuma ja ma loodan, et nii saabki olema. 8 aastat! See oli ju lihtsalt kuritegu...tõesõna!
Jään ootama kevadet, aeg näitab ju alati, kui kiirestu see lendab...8 aastat läks ju nii kiiresti. 4-6 kuud ei tohiks juometi olla probleem...

Kuulsus kõnnnib kusagil lähedal...Mõnele kukub see pähe iseenesest, mõndest läheb suure ringiga mööda. Nii juhtus ka Tallinn-Narva mnt. 189,5ndal kilomeetril. Üleeile, 17. Novembril. 2008 sai 189 kilomeetri Ilves üle eesti kuulsaks! Hurraa! Nimelt näitas seda Võsa Reporterist.

Loomulikult on öökull endast väljas, TEMA pidanud see olema, keda telekast näidatakse! Temas on radarilaadset mõistatust, temal on üks punane silm...rääkimata sellest, et ta on seal palju kauem puu otsas istunud. Ega midagi väga meelitavat muidugi vaese ilvese kohta ei öeldud, valetati hoopis...murdvat teine lambaid ümberringi (ei vasta tõele, võin kinnitada, ma hoian neil loomadel ju silma peal) kuid selle eest nimeteti teda EETRIS "ERILISEKS OLUKORRAKS"! Ja see juba kõlas vägagi kaaluka argumendina. Öökullile on siin selget ülekohut tehtud. Ta oleks isegi ilusti kaadrisse mahtunud, kui mitte see nurjatu Võsa reporter!
Igatahes, kui jalutate sealt vaikselt mööda, kuulete ilmselt sõnelust ja olgem ausad, Öökullist võib täitsa aru saada, kes oleks ikka tahtnud olla Võsa Petsi poolt ära varjatud? Kükitada nii lähedal oma hiilgavale tähetunnile, suutmatuses mitte midagi ette võtta...kurb, kurb...loodame, et nad lepivad siiski ära.

Panin pesu kuivama, seega võin 99% täpsusega kinnitada, et homme keerab ilm ära ja hakkab vihma sadama. Nagu aamen kirikus. See on sama kindel märk kui see, et vihmasadu + päike = vikerkaar.

Ega mul täna eriliselt midagi kirjutada polegi...aga ma ei saa jätta jagamata teiega oma rõõmu: nimelt leidsin eesti keelse lõigu Duglas Adamsi raamatust, mida väga armastan tsiteerida:

Bistromaatiline Vedu on üks suurepärane uus meetod tohutute tähtedevaheliste vahemaade ületamiseks ilma kogu selle ohtliku jändamiseta Ebatõenäosusfaktorite ümber. Bistromaatika ise on lihtsalt üks revolutsiooniliselt uus meetod numbrite käitumise mõistmiseks. Täpselt samuti, nagu Einstein täheldas, et aeg ei ole absoluut, vaid sõltub vaatleja liikumisest ruumis, ja et ruum ei ole absoluut, vaid sõltub vaatleja liikumisest ajas, nii teatakse nüüd, et arvud ei ole absoluudid, vaid sõltuvad vaatleja liikumisest restoranides. Kõige esimene mitteabsoluutne arv on inimeste arv, kellele laud on kinni pandud. See muutub esimese kolme telefonikõne ajal restorani ning ei paista siis omavat mingit nähtavat seost nende inimeste arvuga, kes tegelikult kohale tulevad, ega nende inimeste arvuga, kes hiljem, pärast etendust/matši/pidu/esinemist nendega liituvad, ega ka nende inimeste arvuga, kes lahkuvad, kui näevad, kes veel kohale on tulnud. Teine mitteabsoluutne arv on kokkulepitud saabumisaeg, mida nüüdseks tuntakse kui üht kõige pentsikumat matemaatilist kontseptsiooni, pöördreverseksklusiooni - arvu, mille olemasolu võib defineerida ainult nii, et see on kõike muud kui see ise. Teiste sõnadega, kokkulepitud saabumisaeg on see ajahetk, mil on võimatu, et ükski seltskonna liige saabub. Pöördreversekslusioonid mängivad nüüd elutähtsat osa mitmetes matemaatika harudes, kaasa arvatud statistika ja raamatupidamine ning moodustavad ka baasvõrrandid, mida kasutatakse Kellegi Teise Probleemi-välja juhtimiseks. Kolmandaks ja kõigest kõige salapärasemaks mitteabsoluutsuse killukeseks on arvel kirjas olevate teenuste arvu, iga teenuse maksumuse, lauas olevate inimeste arvu ja nende summade suhe, mida nad igaüks on valmis maksma. (Nende inimeste arv, kes tegelikult raha ka on kaasa võtnud, on selles vallas ainult subfenomen.) Need hämmastavad vastukäivused, mis siinkohal tekkida tavatsesid, jäid sajanditeks uurimata, kuna keegi ei võtnud neid tõsiselt. Tol ajal pandi need taoliste asjade arvele nagu viisakus, jultumus, õelus, uhkeldamine, väsimus, emotsionaalsus või hiline kellaaeg ja unustati järgmiseks hommikuks täielikult ära. Loomulikult ei testitud neid kunagi laboratooriumioludes, sest neid ei tekkinud kunagi laboratooriumides - vähemalt mitte hea reputatsiooniga laboratooriumides. Ja nii oligi, et alles taskuarvutite tulekuga sai lõpuks ilmsiks rabav tõde, ja see oli järgmine: Restoranide territooriumidel restoraniarvetele kirjutatud arvud ei järgi samu matemaatilisi seadusi, mida järgivad mis tahes teises universumi osas mis tahes teisele paberitükile kirjutatud arvud. See teaduslik fakt rabas maailma tormina ning kujundas selle põhjalikult ümber. Nii paljusid matemaatikakonverentse hakati pidama niivõrd heades restoranides, et paljud selle põlvkonna helgemad pead surid tüseduse ja südamerabanduse kätte ja matemaatikateadus langes oma arengus palju aastaid tagasi.


Geniaalne kas pole? Ja geniaalselt vaimukas!

Sinimäele püstitati uus ja uhke vaatetorn. Otse pargimäe tippu. Oleks mul torisemise tuju ütleksin ma, et nüüd paistab see võsa, mida siin metsaks harjutud kutsuma, veel väiksem ja hapram kui kunagi varem; veel tooksin esile, et tornilt avaneb vägev vaade nõukaaegsetele lehmalautadele, mis on tükkhaavalgi vaadata üsna masendavad, nüüd aga on nad esindatud kogu oma hiilguses...
Aga olgu pealegi, ma ei torise täna, kuna tornid mulle meeldivad. Meeldib kõrgus. Selgetel talvistel öödel saab seal hästi tähti silmitseda...minu kodunt võib alati kruusi kuuma teed kaasa võtta, soe tekk ka veel.

Nüüd on vähemalt mingi koht kuhu vahel põgeneda, ja see mõjub arvatavasti enesehinnangule. Seisad seal loojuva päikese kiirtes ja tunned kuidas ego kasvab...:D. Alguses peab muidugi leppima sellega, et sa pole ainuke, kes oma egot kasvatada tahaks...aga küll see torn varsti ka vanade uudiste hulgas. Ja siiis...

Jälle kõigil mu kadunud sõpradel põhjust mulle külla tulla. Välja pakkuda täiesti uus puhkuse pakett: tähevaatlus tornis. Eelregistreerumisega soodustused!

Puhkuse pakett sisaldab:

• Termotassitäis teed/kohvi
  
• Fliisipleed
• teatribinokli kasutamisvõimalus (nautige sinimäerahva eraeludetaile)
• suurepärane vaade merele ja lähedalolevatele linnadele
• tähti/loojangupäikest/virmalisi (vajalik eelnev kokkulepe ilmataadiga)
• lühiettendused "kuidas lehma lüpstasse", "Purjus naaber sõimab naist", "Kesse niimodi pargib?"...ja muud tükid kohaliku külateatri repertuaarist, mida võimalik näha pea' ööpäevaringselt...kuid tsensuuri eest mina ei vastuta. Etenduste tekst ja osatäitjad varjeeruvad ja ei allu mingile loogikale.
• giidi teenused

Kohtumiseni Sinimäel :D

SINIMÄE HÄLLOUVIINI ERI


Tegelikult sünnib müstika igalpool meie ümber just siis, kui me ei vaata. Sest kui miski toimuks kõigi nähes ei saaks see enam olla põrmugi müstiline. Müstilised on näiteks paljud sündmuste ahelad, mis ei võtavad esialgu kõige tavapärasemate olmetoimingute vorme, kuid teatud järjekorras sooritatuna toovad nad lagedale tulemusi, mis näivad esmapilgul täiesti võimatutena. Müstilised on inimeste suhted, kuidas ja mil moel nad tekkivad/lagunevad/koos püsivad...kuid mitte sellistest müsteeriumist ei hakka ma siin täna rääkima.
Täna räägin tõelisest Ida-Virumaa müsteeriumist. Et asi veel põnevamaks muuta nimetagem seda Sinimäe maantelõigu müsteeriumiks. Jah...190'ndal Tallinn-Narva maantee kilomeetril sünnib juba pea' aasta aega midagi kummalist. Nimelt on teeäärsete puude otsa tekkinud kujud. Sellised nikerdatud puukujud ning kuigi siin kandis teavad kõik kõiki pole minul siiamaani infot selle kohta, kes võiks olla vastutav?
Kõigepealt tekkis puu otsa öökull. Öökulli pirakas on oma poolmeetrit kõrge. Ta istub uhkelt oksa peal ning jälgib hämmastunud möödasõitjaid oma terase pilguga. Ja möödasõitjad on tõsiselt hämmingus. Esiteks ei ole lähedal ühtki maja ega korraliku teed, see pole viit, reklaam ega asu siin midagi muud eriliselt märkimisväärset...ainult tihe võsarägastik no ja nüüd siis kull. Kummaline on see, et keegi ei tea midagi nende kujude päritolu kohta. Kas on tegemist mõne kohaliku tegijaga? Kellelgi, kelle käest küsinud olen pole ühtegi kahtlusalust. Võibolla on mängus maavälised jõud :P?
Suvel kui laagnal ratsutamas käisin rääkis Julia mulle, et see olevat radar! Nimelt olevat ta korra öökullisilmades punast lambikest vilkumas näinud. Ei osanud midagi kosta, kuid hiljem kuju tähelepanelikumalt jälgides märkasin isegi ta silmades midagi punast, pean ütlema, et see meenutas pigem helkurit, kuid kes seda täpselt teab?


Järgmisena platseerus kulli lähedale ilves, võib olla on see puuma, võib olla emane lõvi...kuid leppigem kokku, et meie loos on jääb ta ilvese nime alla. Kes iganes neid kahte sinna maantee äärde sisse kirjutas, on vahepeal puutööga kõvasti harjutanud, sest ilves näib palju elusam välja...kuid kas pole müstiline, et selline asi üldse toimub? Ma mõtlen kellele seda vaja on? Milleks? Igatahes on elu jälle natuke põnevam, kuid kas see ongi asja point? Või on teoksil hoopis midagi huvitavamat? Nii või teisiti pean ma nendel loomadel silma peal :D

Jälle üks tore päev!

See oktoobrikuu hommik meenutas tavalise lasteaiapäeava algust selle väikese vahega, et koolivaheaja tõttu oli rühmas veidike vähem lapsi. Nii mõnigi oli õdede-vendadega koju jäänud ja oma sügisevaheaega nautinud. Kuid sellegipoolest oli lasteaia ruumides põnevust palju. Lapsed piilusid vahetevahel aknast, kas ikka vihma ei saja. Neil oli meeles eilne õpetajate lubadus: „Kui ilm lubab, lähme bussiga sõitma!“. Bussisõit on laste jaoks alati suursündmus, kuid sedapuhku oodati seda veel suurema ärevusega: „Me lähme oravaid ja linnukesi vaatama!“. Sel nädalal said lapsed teada, et olemas on kahte sorti linde: neid, kes talveks soojale maale lendavad ja nedki, kes meie juurde jäävad, kuulnud on nad nende kommetest ja toidueelistustest, kuid neid oma silmaga näha ihkas viimane, kui üks väike „Klaabu“ ja „Ojake“.

Õnneks oli ilm meie poolt, kuigi päikest polnud näha, polnud lõhnagi ka lähenevast vihmast ega külmast tuulest, mis alles eile meid rühmaruumidesse lukustasid, ja jalutuskäku nurja ajasid. Väike Nastja istus bussis ja laulis: „Päikseke, päikseke-vaata aknast välja, seal on sinu lapsed, söögiks nendel kommid: kõigile üks, aga sulle ühtegi!“. Oli see siis tõesti väikese võluri töö, või otsustas lihtsalt sügis meile veel ühe kingituse teha, igal juhul Jõhvi parki jõudes oli päikesepaiste juba täies hoos!

Kõigepealt märkasime eemal veel ühte lasterühma, kõik nad jälgisid midagi suure huviga ja varsti meiegi märkasime lehtedes mitut pikasabalist karvapalli! Oravad! Peaaegu kohe jooksid nad meie poole, et vaadata, kas me ikka oleme viisakad külalised, kas tõime ka külakosti? Loomulikult tõime. Lisaks pähklitele olid kaasa võetud ka küpsised ja sai. Kannatlikumad lapsed, kes oskasid juba paremini liikumatult paigal püsida osutusid nendeks õnneseenteks, kellelt oravad külakosti otse käest mekkisid. Kuid sõid siis oravad otse käest või mitte, mõneks ajaks oli kõigi laste tähelepanu ainult nende päralt: orav sööb pähkleid, orav jookseb suure linnu eest peitu, orav peidab lehtede alla lastelt võetut maiust, nüüd ta hiilib vaikselt ja siis komistab saiatüki otsa...kes oleks võinud arvata, et ta ka saia sööb?

Kuid vanal pargil oli meile veel mõni üllatus varuks. Väikesed linnukesed jälgisid meie toidukotte okste vahelt ning ootasid kannatlikult oma korda ja kui see kord kätte jõudis polnud imestusel piire: „Väike linnuke võttis mu käest pähklit!“ hüüdis peagi mitu lastehäält.

Tagasiteel tegime väikese vahepeatuse Vokas. Nimelt külastasime sealses tiigis elavaid parte. siin ei pidanud lapsed enam vaikselt ootama, linde said toita viimane kui üks ja saiast jäi isegi puudu, kuna parte oli tõeliselt palju. Laste suureks imestuseks oli tiigis kahte sorti parte: mõned pruunid ja mõned kandsid uhket rohelist sulemütsi. Peagi saime jälle veidi targemaks: tegemist on ju ema- ja isalindudega!

Sai-leib partidele söödetud, ootas meid tiigi kaldal suur ja uhke mänguväljak! See oli justkui unistus, tundus, et paremaks elu minna enam ei saagi, ning loomulikult veetsime kogu ülejäänud aja mängides ja hullates.

Tagasi lasteaeda jõudes ei olnud enam muust juttu, kui tänasest sõidust. Muljeid jätkub arvatavasti kauaks ajaks, kuid ega uuedki muljed tulemata jää, kuni meil on nii tore vallabuss, kes meid sõidutab! Siin kohapeal peaks ütlema suured tänusõnad vallabussijuhi Onu Valeri’le ja kõigile teistele, tänu kellele meie elus oli veel üks igavesti tore päev!

Detsembris lähen Vicky pulma! Lennupiletidki juba ostetud. Töölgi kõik kokku lepitud. Aga mida ma kingin? Vicky ise palus, et meisterdaksin talle nimesildid. Nametaggs...Sellised pidulikud pulmanimesildid, mis oleksid omapärased ja sobiksid pulmavärvidega (milleks muuseas on kreemjas ja kuldne). Teadsin kohe, et vaja välja mõelda midagi väga omapärast, kuid siiski, peaks ikka tegemist olema tavaliste klassikaliste materjalidega.

Tuli mõte õmmelda kaartidele pitsist taskud, kuhu sisse võiks panna paberile mõne ilusa fondiga trükitud nimed. Vickile meeldis mõte väga, kohe hakkas see edasigi arenema. Mõtlesime, et kolelahe oleks sinna sisse pärast veel mõni nali peita, või mingisugune mängutarvis paber, või roll, mida see või teine külaline pulmas täitma hakkab...igatahes annab seda taskud mitmel moel ära kasutada.
Ostsin lendliisist (www.lendliis.ee) materjale: kollased kunstroosid, A4 formaadis mustriline paber (meenutab kuldse ja hõbedasega marmorvärvimustrit), valge A4 paber roosimustriga, kollased kunstroosid, valge kolmekordne pabernöör, valge pitsitaoline pael, väikeste sõlmekestega (5 cm lai). Käsitööpoest ostsin kuldset niiti.


Silt tulisiis välja selline. Kuidas teha?
1) Sobiv A4 formaadis paber aluseks (mina kasutasin kuldse-hõbedase "marmor" mustriga paksemat paberit), jagada neljaks (pooleks põik ja pikuti), iga tükk voltida pooleks, et välja tuleksid väikesed postkaardikesed. Kui paber on paks siis mõtekas on eelnevalt tõmmata murdekohta kääridega ja joonlaua abil joon, siis ettevaatlikult murda paberit hoides samal ajal joonlauda murdejoonel


2) Valgest pitsist/paelast lõigata sobiva suurusega ribad (tulevased taskud), minul olid nad umbes 9 cm pikad.
3) Kaardi sisemisel poolel märgi ära koht, kus task asetsema hakkab. Mina kasutasin selleks naasklit, märkides ära kohad, kust õmblused algama peavad (nurgad). Naaskliga tuleb eelnevalt ümbluste kohtadele augud ette teha, nii tuleb õmblus sirge, paber ei lähe kortsu ja lihtsam on nii samuti.
4) Nüüd ei ole muud kui tasku kaardi külge kolmelt poolt kuldsete niitidega kinni õmmelda.
5) Kaart ise on peaaegu valmis, nüüd vaja ainult ära dekoreerida. Mina kasutasin selleks kuumaliimipüstolid.
6) Roosivarre meisterdasin kolmekordsest valgest pabernöörist. Selleks keerasin üheltpoolt kõik kolm paberlinti natuke lahti. Iga nöörikese keerasin omakorda lahti ning siis jälle otsas kinni selleks, et saavatuda lehekuju. Pildid: ülemine lahti keeramata, keskmine täiestilahti keeratud ja alumine jälle natuke kinni keeratud (nii peaksid lõpus välja nägema kõik kolm lehekest)



7) Liimisin varre kaardile sättides seda veidi kurviliseks ja kinnitasin varrele ka roosi (liimipüstoli abil). Mähkisin roosinupuümber veidi kuldset niiti kasutades kinnituseks kohati ka liimipüstolit.
8) Valige sobiv font ja trükkige ilusale paberile väikesed nimesildid (Mina kasutan selleks roosimustriga paberit). Fonte saab otsida igalt poolt netist, näiteks sellelt lehelt http://www.urbanfonts.com/fonts/calligraphy-fonts.htm

Sellest tuleb ilmselt kõige masendavam tekst üldse, seega, nõrganärvilistel palve lahkuda....uu, Helena? Kus kadusid? ...nojah kui nõrganärvilisi palutakse ära minna, on Helena esimene, kes tõesti lahkub.
Kui pikk on öö? Minu öö on kestnud aasta aega...isegi natuke üle selle. Ja eile sai see läbi. Kui sõitsin haiglast koju, olin üle pikka aega tõeliselt õnnelik, ning oli nii hea tunne, nagu saaks kõigega hakkama. Miski pole võimatu. Minu aastapikkune öö oli kohati tõeliselt pime. Eelistasin silmi sulgeda ja mitte vaadata, mis peidab endas pimedus. Kuulsin inimesi mu ümber sosistamas asju, et mitte äratada liigset uudishimu. Ma polnud uudishimulik ja kui mulle ei räägitud, miks hommik ei saabu, tõmbasin tekki üle pea ja ei tahtnudki teada. Kuid eile saabus hommik ja ma avastasin, et olengi valmis küsimusi esitama...
Esimest korda julgesin ma vaadata, mis minuga tegelikult oli juhtunud ja kahetsesin seda tõsiselt. Silme eest läks mustaks, pea hakkas ringi käima ja kõrvus kostus meeletu pinin. Ja hommik pidi targem olema! Jah, ma olen nüüd targem...kuid ma tahan tagasi oma rumalust, sest mul on tunne, et see tarkus kummitab mind veel pikka aega, juhul, kui mulle seda pikka aega antakse...heh.

Mõeldes natuke sügavamatel teemadel, küsin ka mina endalt vahel, Mis on Surm? Kui tihti ta tegelikult möödub meist päeva jooksul? Vastu sõitva purjus autojuhi, tuberkuloosihaige narkomani või märja trepi näol? Kui tihti me tõsiselt täname teda helduse eest? Või juhib tema otsuseid midagi muud kui heldus?
Väljas on uus hommik, seekord tundub ta olevat sõbralikum, ei tundu, et ta peidaks mu eest veel mõningaid saladusi, mida ma teada ei tahaks. Ta lihtsalt laseb mul olla edasi...ja ma arvan, et peaksin vist olema tänulik.

Saabki järjekordne töönädal otsa. Ja vahepeal on ka september lõpuks otsa saanud. Ma armastan sügist, kuid september on see kuu, millal peab vähesega läbi ajama, kuna puhkused sõid ära kogu rahalise iseseisvustunde.

Lasteaias me üritame reedeti teha nädala kokkuvõtet. Minu oma oleks siis selline:
Mida uut sain teada: Sain teada, et mõne inimesega ei tasugi üritada kena olla. sain teada, mis tunne on, kui laps ei taha tulla lasteaeda kui SINA oled hommikuses vahetuses (minu poolest võivad lapsevanemad suhtuda minusse kuidas iganes, täiega nõme on see, kuidas iseenda lapsel elu keeruliseks tehakse, tahtmatult muidugi, kuid siiski last ühe õpetaja vastu ässitades) . Sain teada, mis tunne on, kui kõik sulle pähe istuvad, kuid ei kavatse teada saada kuidas näeks välja nende haletsus selles suhtes. Jah ma teen kui on vaja ja teen veel ja veel...ja veel. Mul pole raske. Aga ühel hetkel peate hakkama kõike ise tegema. PUNKT. suur ja rasvane PUNKT. Mis siis veel? Ühe inimese teooria: igaüks teeb 3 asja paremini, kui kõik teised tema ümber...aga ma ei tea veel mis oleksid minu kolm asja? Mulle öeldi, et naeratamine ja laulmine on kaks neist aga ma ei tea kas see ikka vastab tõele?

Mida ma veel tahaksin teada: Mida värki ma pean kogu selle l/a suhtes tegema? Mis on minu kolm parimat asja? Mida kinkida Robile? Kas minna Meresuusee (meil tuleb esmaspäeval töökaaslasega hangout seal). Kuidas on lood minu tervisega? (Või äkki ma ei taha seda teada?). Tahaks teada, mis Heros'is edasi tuleb....kuigi mulle tundub, et asi kisub jamaks.

Nii, et küsimusi jätkub...mõned neist peaksid tõesti selguma järgmise nädala jooksul. Aga seni...elan roosas teadmatuses :D

Reedel käisin Seli rabas. Pikk tööpäev oli selja taga ja lastelaulud kummitasid hullumoodi, sai lastega ikka terve päev laule õpitud, ja päev enne seda...ja enne seda. Seda nõmedam oli täna meie muusika õpetaja käest noomida saada, et me ei õppivat üldse sõnu! Mida saan mina teha, kui mõnel "lauljal"on pissihäda, teisel jonnituju ja veel pool rühma olid nädalaid haiged? Igatahes mind kummitas Orava laul ikka täiega:

Saad sa aru? Ei kirjutanud siia umbes pool aastat mittemidagikestki, ja nüüd siis ühe päevaga kaks sissekannet? See on TÄIESTI normaalne minu puhul ja seega ehk olengi täna see mis või kes ma tahan olla! On see alles hea tunne...mul on ka seletus tegelikult. Tulin just koorist. Mulle ikka meeldib laulda. Teeb kohe hulga rõõmsamaks olemise. Meil on ka vägaväga tore ja ülimalt karismaatiline koorijuht! Selline ülipositiivne ja viskab nalja pidevalt. Just sellist helget nalja. Kui ta oleks raadio, siis ma kuulaksin sellist raadiot...ausõna! Mitte, et ma nüüd paar päeva raadiot oleks vajanud: kuulan oma kummitavat ümisemist. Muuseas, laulame väga ilusat laulu "Siin on see laul"...tead ju küll seda:

Kuidas ma küll õieti sattusin sellele lehele! No kui kedagi peale minu see huvitab, siis ma võin ju öelda...täitsa võin kohe. Ei kuule vastust...kuid teate mis, mulle endale on see huvitav, seega vastangi: esiteks on vägapalju vahepeal juhtunud...aga ma kiirustan liialt...täna pole ju veel eriti midagi juhtunud. Välja arvatud see, et Semu ajas mind kell pool seitse õue. Ma muidugi lootsin, et Robil viskab tema niuksumine varem koppa ette, nii, nagu see oli eile...kuid kus sa sellega! Vinnasin ennast ülesse, tõmbasin riided selga (enamus pahupidi), silmi ei raatsinud eriti lahti teha lootes, et õnnesub selle jalutusmissiooni täita kuidagi nii, teate küll, und peletamata...(lootusetu üritus, aga iga kord loodad jälle, et see toimib). A võibolla täna see isegi tuli välja...ei tea, sest mis edasi oli, seda ma eriti ei mäletagi...mäletan, et Semu poetas lõpuks suure tirimise järel Embuse alleele ühe junni ja siis olime juba teel koju. Tee ääres seisis Angelina. Selle peale oli juba lihtsalt ebaviisakas mitte ärgata, ja ma ärkasingi. Kell oli seitse ja ta läks tööle. Rääkisime hetke juttu ja läksime igaüks oma teed: Mina koju, Angelina -tööle, Semu- lähimasse põsasse (Ei, Semu, me lähme koju) ja uni läks lehvitades unemaale...neetud!

Rohkem pole eriti midagi juhtunud ...täna vähemalt. Peale ärkamist. Unes nägin küll üht-teist...irooniline, kui ma ütlen "üht-teist" mitte midagi sisuliselt öeldes, kuid samas saan naerda selle kahemõttelisuse üle :P. Igatahes oli see ühest sõbrast ja kõik oli sündsuse piirides, et teil ei tekkiks mingisuguseid mõtteid. Aga jah, tagasi minu teema juurde...täna ei juhtunud veel eriti middagi, kuid juhtuma hakkab, ma tean seda. Viimasel ajal on mul tunne, et kogu maailm mängib kokku minu kasuks...ingliskeeles kõlab see hulga paremini: The world is conspiering in my favor! Vene keeles pole samuti paha: Мир сговорился в мою пользу...No ma arvan, et te saite asjale pihta. Vahepeal oleks nagu täielik vaikus, kuid ma ei lase ennast petta...vandenõu käibki vaikselt...ühel hetkel hakkavad asjad lihtsalt üks teise järel juhtuma, korrastuma, ennast ritta seadma sellisel moel, et kõik toimiks nii, nagu vaja. Minu kuulus magdeburgi reis, minu töö, ja üleüldse...kui see pole vandenõu, siis mis MUU! Kindlasti paljud teist on kuulnud mind ka varem seda ütlemas "Vandenõu, mis muu!"...kuid alles nüüd hakkan ma aru saama, et see tõesti ongi nii...kuid sootuks teise mekiga, teise intonatsiooniga tulnuks seda hüüda, ja nüüdsest teengi seda. Ütlen seda endale mitu korda päevas...ja teate, seda on hea öelda!

Aga kõik see jutt oleks pidanud tooma meid selle juurde, kuidas ma sain sellele lehele. Egas siis midagi. Hakkasin erinevaid sinmäekaid googlima. Midagi eriti huvitavat ei leidnud, äkki ma ei oska otsida? Igal juhul googlisin meie koorijuhti...meil on täna koor, teist korda. Päris kivt oli, kuigi hääl pole veel täitsa tagasi tulnud peale haigust...googlisin ja leidsin tema blogi, lugesin natuke ja tuletasin meelde, et mul oli ka kusagil midagi. Tegin lahti ja imestasin, et ohooo...pole märtsist saadik midagi kirjutanud ja ülla ülla, isegi paar kommentaari on lisandunud. Väga inspireeriv oli neid lugeda, as you can see ...(pilgutan silma väikeõele :P), kusjuures suht inspireeriv oli lugeda ka varasemaid postitusi...poleks arvanudki, et ma midagi sellist kokku oleksin kirjutanud. Vaatasin, et minu venekeelne lennuõpetus on kuidagi halvasti nähtav...miks? Pole aimugi...pärast vaatan, kas annab asja parandada.

Aga jah...selline see lugu tuli, elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi...homme jälle? Ma igaks juhuks ei luba, kuid üritan järjekindlam olla...ma ju ometi soovisin seda!

selleks võtsin ma Duglas Adams'i guid'i kuidas...kavatsen seda õppida! Hetkel tekst on mul olemas vaid vene keeles, kuid vägagi õpetslik. Üritan leida sama ka inglise keeles, sest lendamine oleks täiesti seda väärt!

AAA...Siin see siis ongi:

There is an art, it says, or rather a knack to flying.

The knack lies in learning how to throw yourself at the ground and miss.

Pick a nice day, it suggests, and try it.

The first part is easy.

All it requires is simply the ability to throw yourself forward with all your weight, and the willingness not to mind that it's going to hurt.

That is, it's going to hurt if you fail to miss the ground.

Most people fail to miss the ground, and if they are really trying properly, the likelihood is that they will fail to miss it fairly hard.

Clearly, it's the second point, the missing, which presents the difficulties.

One problem is that you have to miss the ground accidentally. It's no good deliberately intending to miss the ground because you won't. You have to have your attention suddenly distracted by something else when you're halfway there, so that you are no longer thinking about falling, or about the ground, or about how much it's going to hurt if you fail to miss it.

It is notoriously difficult to prise your attention away from these three things during the split second you have at your disposal. Hence most people's failure, and their eventual disillusionment with this exhilarating and spectacular sport.

If, however, you are lucky enough to have your attention momentarily distracted at the crucial moment by, say, a gorgeous pair of legs (tentacles, pseudopodia, according to phyllum and/or personal inclination) or a bomb going off in your vicinity, or by suddenly spotting an extremely rare species of beetle crawling along a nearby twig, then in your astonishment you will miss the ground completely and remain bobbing just a few inches above it in what might seem to be a slightly foolish manner.

This is a moment for superb and delicate concentration.

Bob and float, float and bob.

Ignore all considerations of your own weight and simply let yourself waft higher.

Do not listen to what anybody says to you at this point because they are unlikely to say anything helpful.

They are most likely to say something along the lines of, "Good God, you can't possibly be flying!"

It is vitally important not to believe them or they will suddenly be right.

Waft higher and higher.

Try a few swoops, gentle ones at first, then drift above the treetops breathing regularly.

Do not wave at anybody.

When you have done this a few times you will find the moment of distraction rapidly becomes easier and easier to achieve.

You will then learn all sorts of things about how to control your flight, your speed, your manoeuvrability, and the trick usually lies in not thinking too hard about whatever you want to do, but just allowing it to happen as if it was going to anyway.

You will also learn how to land properly, which is something you will almost certainly cock up, and cock up badly, on your first attempt.

There are private flying clubs you can join which help you achieve the all-important moment of distraction. They hire people with surprising bodies or opinions to leap out from behind bushes and exhibit and/or explain them at the crucial moments. Few genuine hitch-hikers will be able to afford to join these clubs, but some may be able to get temporary employment at them.

Õues on jahe ja palav. Jahe tõelise sooja ilma kohta, kuid võiks öelda, et palav märtsi kohta. Margit leidis mäelt juba sinililli. Peaks homme minema vaatama. Korraks tekkis tahtmine muuta nimetus "Sinilill"-e vastu. Kõik teevad sinu tulekust märtsis nii suurt numbrit, ja sa annad nii palju lootust ja rõõmu. Oled ilus. Oled ...kangelane. Kevadekuulutaja. Kuid siiski. Seda ma olengi vist niikuinii. MA olen kangelane. Vahest peab ju end ülistama. Kuid siiski ma ei muuda pealkirja, kuna igat kangelast ümbritsevad need, kes teda ära kasutavad. Mida suurem on vägitegu, seda suurejoonelisemalt kasutatakse teda ära. Kui kaua naudib sinilill oma pingutuste tulemust? Päev? Kaks?...

Tahan olla rannas. Tahan panna karupüksid jalga, valada termokruusi kuuma teed sidruniga...ja ilma suhkruta. Rannas on mõnus.

Robil on pagassis lahtikäiv matkadiivan. See kuluks seal rannas ära. Praegu on seal juba ammu pime. Majakad vilguvad Narva-Jõesuus. Sillamäe sadama tuled valgustavad merd teisel pool. Tuul on vaikne ja jahe. Kruus on mõnusalt soe ja julgustav. Mere lõhn seguneb sidruni lõhna ja kapuutsikarvase ääre pehmusega. Kas sa ei tahaks olla rannas?

Miks küll anti sellele linnukesele selline nimi? Tihane? See polekski nagu nimisõna üldse...omadussõna hoopis. Ma nimetan neid lasteks, juba tükimat aega. Ühel hommikul, kui avasin akna ja täitsin linnumaja toiduga hüüdsin nagu muuseas: "Lapseeed!" ja teadagi olid nad kohe kohal. Sellest päevast alates hüüan neid oma lasteks. Küll mul on neid alles palju. Naljakas on see, kuidas nad vahti peavad. Kuigi ma üritan olla punktuaalne, ja panna linnumajja toitu iga päev enam-vähem samal ajal vahest see siiski ei õnnestu ja siis, aknast vaadates ei näe ma tavaliselt ühtki tihast ega muud linnumaja külalist. Korraks kohkun ja valutan südant, et äkki lendasid nad nüüd kuhugi mujale, loobusid ootamast, pettusid minus... Kuid tasub mul ainult panna majja esimesed terakesest, kui kusagilt lähimatest põõsastest kostub "Tiuts-tiuts-tiuts"! "Lapseeeed!" hüüan ma vaikselt ja panen kiiresti akna kinni, sest otsemaid läheb majakese ümber lindudest kirjuks.

Huvitav, kas see luuraja põõsason vabatahtlik, või on neil mõni järjekord?
Igatahes täna on tihane olla hea. Õues on tunda kevade lõhna, lootuse lõhna. Meie lasteaia natuke segane termomeeter näitas +10 C, kogu vähene lumi sulas nagu oleks selleks viimne võimalus. Mäest alla kodu poole minna oli enamvähem sama ohutu, kui keset raudteed päikest võtta...seekord küll rongi ei tulnud. Lucky me.

Istun kodus üksi, telefoni unustasin ma koju, nii, et olen maailmast isoleeritud. Kuid tihased on mulle seltsiks. Armsad sulepallid...äkki järgmises elus?

Kell on 7:13. Peaksin olema 13 minutit kui tööl. Aga vot ei ole. Olen hoopis kauem. Jõudsin varakult kohale. Jumal tänatud, et täna on reede. Viimane tööpäev. Aga kui väga tahaks olla tekii all, soojas voodis. Selle asemel pean valmistama ette terve hunnik asju.

Tänane hommikuringi teema on: "kaitse sinust väiksemaid ja nõrgemaid, nii näitad oma vaprust ja jõudu"...retooriline küsimus: KES, o kes küll kaitseks mind nende väiksemate ja nende vanemate eest? KES?

Kes ütleks vahest: "kuula helena sõna", või "ära torgi ometi" või "ära karju" peale minu enda.

Üks blogib, teine blogib, kolmas ka blogib aga neljas juba ammu...õige...blogib. Mitte, et minu blogimisest oleks võituleks mingi kasu aga kui kõik, siis kõik. Täna tahan olla nagu kõik ja mitte halvem. Vaatab, mis sellest kõigest siis välja tuleb.

Arvatavasti tüdinen ma ülehomme ära ja ei taha enam olla nagu kõik aga täna vott tahan. Ja olen ka. No ja pluss minu märkmik on haigla poolt üle võetud. Kunagi oli mul seal päris kena päevik. Just selline, kuhu kombeks kirjutada "Avada ainult peale minu surma" või "Käpad eemale minu päevikust", "Ei mingit privaatsust, juhmard!" ja muu selline, mis koledal kombel keelab kõigil selle poole isegi kõõritada, kuid samas kusagil südamepühjas loodetakse, et keegi ikkagi kõõritaks ometi selle samuse päeviku poole, lausa loeks seda salaja ja saaks lõpuks ometi sinust aru.

Nagu öeldud, on minu päevikus nüüd igasuguseid analüüsitulemusi, järgmiste visiitide kuupäevad ja asjad, mida tuleks meelde jätta ja arstidelt küsida...ja muljed, mis on tekkinud sinna aegadel, mil ma kulutasin tunde ja tunde arstikabinettide ees ootejärjekordades.

Ühesõnaga ilusast ja romantilisest päevikust, millest oleks võinud ühel ilusal päeval saada mõne armunud rüütli ihaldusobjektiks on tänasest saanud...errrr...haiguslugu.
Täna tahan olla nagu teised. Katsu olengi nüüd? Olen? Elame näeme...


TÄNA MA TAHAKSIN OLLA. Tegelikult võtmesõna on siin just "OLLA". Viimaste kuude jooksul just see on minu eesmärk. Vahel me tahame olla KEEGI või NAGU keegi. Aga varem või hiljem enamus meist jõuab selleni, et OLLA on kõige tähtsam. Kuid meie eksistentsi kõige magusam aeg on just see, kui me ei taju vajadust ainult olemise järele. Kui me naiivselt usume seda, et oleks nii lahe olla ilus või moodne, et meil on tingimata vaja olla esimene või parem kui see nurjatu töökaaslane (kes mitte ainult ei ole loll ja kohmakas, vaid ebaõiglaselt esile tõstetud), et ülimalt tähtis on olla edukas...tunneme soovi olla puhanud või armunud.
Naiivsus on surematu....ma endiselt tahan kõike seda (väljaarvatud võib olla seda paremaks olemist), kuid kahjuks sain kogeda ka seda, et ma tahan lihtsalt OLLA ja siin trükkides, püüan ma seda unustada ja soovida OLLA ka midagi muud, peale ELUS olemise.